Jaanuari viimane nädal: kärbsemust järvejääl
Tekst: Kristel Vilbaste
Fotod: Arne Ader
Jäähambad.
Peipsi lumivalgel lagendikul mustavad pisikesed mustad täpid. Neis kohtades, kus suvel kivipead üle veepinna ulatusid või salakaridena paadimehi ohustasid. Käib lutsupüük.
Nädala neli ilmamärki:
lutsupüük,
pajuurvad,
tihaselaul ja
sula.
Igal hommikul teeme perega tiiru järve äärde, et kalamehi vaadelda. Ühe suvitajast naabri õuele on kalamehed sisse tallanud kõva kelguraja, selle teises otsas on mustavate kelkudega mehed. Aegajalt vehivad nad ringi ja siis on pikka aega kõhuli kelgul või jääl. Siinsete põliselanike jutu järgi käib seal lutsupüük, kohalikud kirtsutavad lutsuliha söömise peale mõeldes nina: „Sülti tast tehti, kolmandik kalast on hiigelsuur pea ja selline suhteliselt kehva maitsega liha – aga vanasti leidis rannarahvas järvest alati midagi söömiskõlbulikku.“ Kivide kohal püüavad kalamehed sellepärast, et luts armastab kivide vahele kudeda. Ja sellel meie magevee ainsal tursklasel on praegu kudeaeg. Järvejää ise on aga igal sulahommikul jälle suuri lompe täis, valget lumist pinda mööda kihutavad mootorsaanid. Lumel on öistest külmadest krõbisev koorik.
Metskitsed.
Kits kärneriks
Vahepealsed sulad panid aiapuude pungad liigatama, õunapuude pungad muutusid üsna punaseks. Leppade alune on puudelt tilkunud sulavee tõttu kollane. Raberemmelgas ajas välja ilusad valged pajutibud. Ja ehkki meie aias käib sel aastal kolme kitse asemel vaid üks, on õunapuu külgvõrsed nüüd kõik korralikult otstest kärbitud. Selleaastane salveipeenar maasikate kõrval on pannud kitseisanda korralikult turtsuma ja maasikad on seni suhteliselt puutumata, küll on näljaga nahka pandud kapsajäänused. Kaja Kübara kinnitusel ongi suured kitsekarjad lagunemas ja hoidutakse eraldi kahe-kolmekaupa või koguni üksi. Ka vareste inimtekkeline toidulaud paistab kokku kuivanud olevat, hoolikalt on läbi tuustitud kõik väljasulanud mättad ja ranna adruvallgi. Jänesed pole aeda veel ilmunud või ei ilmugi, sest rebasejälgi on lumel kõige rohkem.
Talvemaastik rebasega.
Mesilinnud ja teised linnud
Sula tegi heameelt ka mesilasperele, kes hoolega kõik hukkunud kaimud taruesisele välja kandsid – mesilastel paistab sel aastal esialgu hästi minevat. Lisaks mesilindudele leidsin üles ka oma tihased, suurem parv oli kolinud ühe veidi kaugema suvila juurde, kus pererahvas nädalavahetusel suusatamas käib ja on akna taha päevalilleseemnekuhjaga toidumaja pannud. Kõik tihased harjutasid möödunud nädalal hoolega oma kevadlaulu, üks rasvatihane suristab pidevalt territooriumihüüdu, kui posti toomas käin. Mikk Sarv lisab, et küünlapäev teisel veebruaril oli ka vanarahval kevadise ajaarvestamise alguseks – siit alates loeti nädalaid kuni jaanipäevani välja. Rongad kronksuvad juba valjult, aga esialgu veel üksikuna. Linnuhuviliste listis kirjutatakse suurtest kuldnokaparvedest Harjumaal, need on küll talvitujad linnud. Samal ajal on üle Eesti levinud ka hangelinnud, need valged väikesed linnukesed.
Hangelind.
Unetud siilid
Siilidele tänavune talv ei näi sobivat, ikka tuleb Kaja Kübara kinnitusel turvakodusse teateid mõne siilivana retkedest lumel. Siiski on kõik taas õnnelikult magama kobinud. Pisikesed karuorvud muutuvad turvakodus aina tugevamaks, juba nõutakse häälekamalt süüa ja ka võitlus lutipudeli vastu on jõuline, nii et toitjatel on tugevasti tegemist: „ Süüa tahavad nad hirmsasti, aga vaja on oma jõudu näidata ja puigelda, mõnikord on suisa tegu, et piimaportsjon kõhtu jõuaks.“ Lautades sünnivad lammastel talled.
Lumekrõmpsutus!
Ma ei saa lahti kombest mõnikord talviste suladega natuke lund ampsata. Küllap on selles sulaveest tulvil suutäies mingi energialaeng, mis taimedki kevadel kasvama paneb ja mis inimese rõõmsamaks teeb. Proovi Sinagi!
LASTELE
Ilmamäng: Küünlakirjad
Küünlapäeval oleks vahva teha väikesi postkaarte, millele on küünlajupiga kirjutatud mõni hea mõte: „Oled kõige parem sõber!“, „Lähme suusatama!“ jne. Kaardi saaja peab kirjutise kaardilt üles leidma peedimahlaga või vesivärvidega üle pintseldades. Vanasti kasutati salakirjade kirjutamiseks ka kartulitükki – kui seda paberkirja küünla kohal kuumutada, siis ilmus kiri kui nõiaväel.
Tsitaat:
Pea küünlapäeval küünalt süüdates esivanemaid meeles!