looduskalender.ee

 

Hiigelsuured isailvese jäljed lumel. Ilvesed on ilmselgelt hakanud territooriumi hoidma. Küllap kostub metsa sügavusest varsti suure kassi armuvalus kräunumist – urra-vurra-vää.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Peep Männil ütleb küll jahimeeste ilveselugu kommenteerides, et ilvese pulmadeni on veel õige veidi aega – eelmistel aastatel on see alanud nii umbes 5. märtsi paiku. Vähemalt Soomaal olevat veel pesakonnad koos oma talviseid teid käimas. Aga päris tõeseid jahimehejutte on teisigi, Läänemaal nähti triibuliste põrsastega metsemist.

 

Jahindusteadlane kommenteerib, et midagi erilist ses pole, ikka on esimesed põrsad sündinud jaanuaris ja on ka hoopis hiliseid, neid, kes tulevad ilmale suvel. Kuid varasündinud saavad karmides ilmaoludes enamasti hukka. Tärkav kevad on üles ajanud ka otid – üks täiskasvanud karu kondavat Raplamaal ringi.

 

 

Päikese soe paitus tilgub mööda jääpurikaid allapoole. On pikkade jääpurikate aeg – soe päike ja külmakraadides õhk venitavad need jääst porgandid ülipikaks. Minu akna taga on hetkel poolemeetriste jääorkide rida. Päike sööb juba tasapisi lund: seda näitavad aias noored õunapuud  – päiksepoolsele küljele on tüve kõrvale sulanud suur auk. Samas on allapudisenud lumi ise udusulgkerge ja lendab minema iga väikese tuulehooga. Tiigi jääkaas vajub üha enam lohku, kalda küljes kinni olevad servad on juba meetrijagu keskosast kõrgemal. Kuid metsaojad sulisevad rõõmsalt, jääkaant ei paista neile tänavu enam tekkivatki. Peipsi jää raksub ja nagiseb, selgelt on näha piki jääd jooksvad praod.

 

 

Ma ei oska öelda, miks see igal kevadel mingil kindlal ajal juhtub – ühel hetkel hakkavad kartulimugulatel idud kasvama. On nad siis valgusküllases köögiämbris või pimedas keldris. Ei oska selle nähtuse olemust selgitada ka targad raamatud. Igal juhul on kartuliidud praeguseks juba kahe nädala vanused. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et veelgi imelikum on see, et nüüd on külmkapis! hakanud ka küüslaugud kasvama – veidi varem nad lihtsalt kuivasid aja möödudes, nüüd kasvatavad rohelisi pealseid. Poola sibulakasvatajatel tundub küll olevat kavalam võte – nad kuumutavad sibulaid nii, et need ei kasva enam kevadel peenralgi. Aga peipsi sibulal on roheline tutt peas. Jah, ja õues on pajudel ilusad valged utud küljes.

 

Istusin ühel hommikul rõdul päikse käes ja kuulasin, mis asju linnurahvas ajab ning märkasin üht imelikku asja – tihaselaul, mida õu praegu otsast otsani täis on, on kuidagi tõtlik. Ikka „tiitsu-tiitsu-tiitsu“. No ei ole ses kevade kaunima aja sitsikleiditamist, kuidagi kiiresti visatakse laul nokast välja, ei mingit naudingut. Varesed on üliaktiivsed ja teevad tagurpidi kolmnurk lendu, harakad ei askelda enam toidumaja ligiduses, vaid rannaäärses võsas. Rongamängu ei ole ma sel aastal veel näinud. Küll tuli jää pealt kalalt üks merikotkas, noh, enne maikuud nad tavaliselt siia ei jõua.

 

 

Sel aastal on vastlapäev ja madisepäev ja roheliste igaaastane kliimamuutuste vastaste lumememmede marss kõik ühel päeval – teisipäeval, 24. veebruaril. Lisaks on see vabariigi sünnipäeva puhul vaba päev. Pakase tõttu lumememme ehitada vist ei saa, aga vastlapäevast kadaajamist teha küll. Selleks tuleb Mikk Sarve sõnul toppida vanad meesteriided õlgi või heinu täis ja nii tehtud kuju kepihoopide saatel ajada oma valdustest väljapoole. Nii on lootust lahti saada kõigest, mida kevadesse kaasa ei taheta võtta.

Algne mõte, miks vurre vastlapäeval tehti on küll kadunud. Oletada võib, et vurritamine aitas kevadet ja elu käima tõmmata – tava tuntakse Vaiksest ookeanist Läänemereni. Kuid igati vahva on ju ühe sea sääreluu sisse puurida kaks auku, neist nöör läbi ajada ning siis vint peale keerutada ja surinal keerlema tõmmata!