looduskalender.ee

 

 

 

Veelendlastel (Myotis daubentoni) kestab veel paaritumise aeg. Kui neid talvekorteri lae all uurida, pole liikumist just märgata, aga ometi saavad emased viljastatud talvitumise jooksul.

 

Veelendlasi võiks ju kenasti näha Piusal, kus on ühed suuremad sobilikumad tehiskoopad käsittiivalistele. Aga miks neid sinna häirima minna? Ülesäratatuna kaotavad nad külma talumiseks vajalikku energiat. Lisaks on nad looduskaitse liik, nende jaoks on rahulikke talvitumispaiku vähe järele jäänud – piirdugem siis nende fotolt imetlemisega. Kui aga suvel lahtise tiigi või järve äärde satud, maksab hämaras veepinda silmitseda  – nagu nimigi ühtleb, armastab veelendale vett ja madalal tiigipinnal võib teda märgata putukaid püüdmas.

Tore teada, et see pisike, vaid kuni 15-grammine loomake saab meil talvel kenasti hakkama. Uusi putukaid tuleb alles märtsis-aprilli, siis nad ka ärkavad. Praegu aga magatakse veel.

 

 

 

Samas koopas veelendlasega võib talvituda ka ööliblikas nimega keldriöölane (Scoliopteryx libatrix). Suvel on ta nahkhiirele mõnus suutäis, praegu puhkeperioodil talvitutakse aga lähestikku.. Meil on külma eest peitu läinud palju kõiksugu selgrootuid – praegu pole neid lihtsalt näha, aga varsti nad ärkavad ja  puude koorte alt poevad välja igasugu värvilised mutukad, teiste hulgas ka liblikad.

 

Keldriöölast võime talvel kohata lisaks koobastele ka keldrites – nagu nimigi ütleb. Sobilik kelder peab olema aga paraja temperatuuriga - mitte liiga soe ega liiga külm, samuti mitte üleliia niiske – et hallitus liblika kallale ei pääseks.

 

Hääd otsimist ja leidmist!