looduskalender.ee

 

 

Justnimelt valgub. Sest kõik, mis rõõmus ja kevadine tuleb kukesammhaaval Sõrve sääre otsast üle Pärnumaa ja Läänemaa tasapisi Tallinna ja Peipsiveerde... kiivitaja suletutt ja lumikellukese õienups...

 

 

Nädala neli kevadmärki:

 

Nagu arvata oligi, tõi naistepäevaeelne aeg lõokesed ülemere Eestisse, kiivitajad kohe padavai järel. Lõo nokad esialgu veel erilisi trillereid ei paku, kuid kaunite helidega rõõmustavad meid ka talve siinmail üle elanud kuldnokad ja musträstad. Need viimased – kuldse nokaga mustad rästad laulavad ütlemata ilusti, igal juhul tasub tallinlastelgi päikseloojangul kõrvad kikkis hoida. Kui aga õues kohe kuidagi kevadet ei kuule ega näe, siis otsige virtuaalilmas looduskalender.ee lehel üles kotkakaamera otsestriim ja vaadake, kuidas kaks merikotkast oma pesakuhilale Läänemaal aina uusi oksi tassivad ja neid kõhu alla sättides mugavat kõhutamisaset teevad. 6–7 talve vana kotkaemand ja -isand ei pea paljuks pesa ka roheliste okstega kaunistada. Teine, kakukaamera aga näitab, et kodukakupaaril on juba kaks muna.

 

 

Kui linnuhuvilised kirjutavad oma listis aina sellest, et kuidas õhtuhämaruses kakud üksteist huikavad ja ka vallatledes järelpõlvele alguse panevad, siis põnevat on hommikuvalguseski – metsised on lisaks asulates kondamisele koondunud oma mänguplatsidele. Tärkavat mänguhoogu reedavad pikad sulekriipsud lumel. Rähnitrumm pole meil siin Peipsi ääres veel käima läinud, küll aga harjutab puukoristaja vilistamist. Vareserahvas sätib asjalikult pesa ja sellele liiga lähedale sattunud orav saab korralikult läbi tuuseldatud.

 

Metsamees Vello Keppart annab teada, et päevane päiksesoe on vahtramahla liikuma löönud. Kui ka varem on mõnikord oksa otsas jääpurikat näha olnud, siis pole see olnud ikka see – nüüd alles tilgub päikse käes magus vahtramahl. Lumikellukeste õitsemise teateid tuleb kõikjalt üle Eesti – loodusuurijate vaidlus käib küll praegu peaasjalikult selle üle, kas vundamendi ääres puhkeja on see õige õitseja. Aga kus see varakevadine lumikelluke siis ikka puhkema peaks – ega ometi selle poolemeetrise hangekuhja all, mis meil siin lillepeenral veel laiutab. Lille- ja muid uudiseid saab silmata ka koolide fenoloogialehelt http://tere.kevad.edu.ee/. Esimese lumikellukese on kirja saanud Taali põhikool!

 

 

Tabletitoidul rebased on oma asuala nüüd lõplikult meie küla randa laiendanud. Järveäär on rebasejälgi nii tihedalt täis nagu oleksid nad seal tantsupidu pidanud. Paljuks pole peetud isegi ühe liivase kaldajärsaku sisse urgu kraapida. Aga veterinaarameti europrojektitajate vastu on kasvamas ka kassiomanike viha – kolmapäeva keskpäeval rappis vaktsineeritud rebane otse meie õuel mõne meetri kaugusel uksest naabri kassi nii, et õu on halle karvatuuste täis ja harakas käis verisel kassijäljerajal maiustamas. Küla jahimehed ei saa ka aidata, sest eeskirjad küla territooriumil püssi lasta ei luba. Rebane on tunginud ka meie puukuuris elava nirgi asualadele, õnneks paistab tipitäpiliste sabajutiga hiirejälgede järgi lumel, et toitu ikka jagub.

 

Paastuaeg on täies hoos, lisaks lihavabale ajale võiks nädalajagu manustada vaid seda, millel pole pisikeses kirjas paberit, milliseid E-aineid see toiduaine sisaldab. Ühesõnaga, sööge turult toodud kapsast ja porgandisalatit, maitske keldrist vanaema õunamoosi ja keetke maakodu kartulitest kartuliputru...

 

Kevadlindude saabumise ajal oli kombeks võtta hommikuti enne väljaminekut linnupetet. Mikk Sarv ütleb, et vana uskumuse kohaselt lahutas leivatükikese haukamine lindudega talvitumispaigast Toonelast kaasatulnud allilma jõud selle ilma olemisest, nii ei kadunud lindude häälte kuuljast elujõud. Linnupettega seotud mäng oli ise selline - lapsed istuvad ringis ja panevad peopesad vastamisi, keskelolija petab kõigi osalejate pihkude vahelt läbi tõmmates ja poetab siiski ühe lapse pihkude vahele sõrmuse, leivakuulikese või midagi muud head ja hüüab lõpuks: „Tibu, tibu karga välja!“ Pihku peidetud eseme või leivakuuli saanu on uus peitja-jagaja. Teises variandis öeldi peites: „Tii, tii, hoia hästi!“ ja lõpus „Hammusta rukist!“ See võibki viidata ka vajadusele võtta linnupetet, et saladuse vägi jõust ilma ei jätaks. Aga samas õpetab lapsi ka saladusi usaldama ja hoidma.

 

Tsitaat: