looduskalender.ee

Muliseb, muliseb... aovalguses. Seda salapärast häält ei tee aga põhjatud soomülkad, millel praegu veel valge lumetekk peal, vaid mustasulelised mängumehed – tedred.

 

Nädala neli kevademärki:

 

Tedremulinast inspireerituna rabale saabunu ei leia eest küll muud kui hüppejälgi ja tiivatriipe lumel, aga hõng on siin kevadine.

 

Rabajärvekalda päikeselaigus on hallide pintslikeste rivi – tupp-villpea kohe-kohe õitsema puhkevad pead. Rabaveere võsas näitab näsiniin samuti pungasoomuste vahelt juba roosat – veel veidi sooja ja päikest ning siin puhkeb õitemeri. Rabas on aga mättad lume alt välja sulanud ja neist üle käies jääb lumelagedale järgi veripunaste jalajälgede rivi – tahtmatult oled tammunud jõhvikate peal.

 

Korraga on meeletult palju linde muutunud autohoolikuteks – poolesajased parved ohakalinde ja urvalinde on autoteedel. Need ei ole meie talve- ega suvelinnud. Teelt otsitakse turgutust tagasiteel lõunapoolsetelt aladelt põhjalasse. Tasapisi aga tulevad lõuna poolt kohale ka meie enda linnud. Mustveeski on juba kuldnokapaar kohal ja vilistamas. Meie kase otsas vilistab küll kevadlaulu esialgu vaid puukoristaja. Aga eelmise nädala keskel tuli väiksemaid salku kuldnokki, sookurgi, kiivitajaid , hanesid ja luiki kõikjale Eestisse. Terekevade-lapsed on näinud metsvinti ja linavästrikkugi. Linnuhuviliste list kirjutab aga nädalalõpul saabunud esimestest valge-toonekurgedest. Natuke sooja tuult oleks vaja ja aknatagune rõkkakski taas linnulaulust.

 

Terve nädala said inimesed käia otsekui maa kohal „õhus“ – öised pakasekraadid kasvatasid paksule lumele nii kindla jääkooriku, et selle peal sai käia ja liuelda ilma vähimagi läbivajumiseta. Metsa all oli valge põrand veidi pudisem ja pealegi kaetud seemnete ja kuuseokaste kihiga, vanade okaste sadu on praegu hoos, kinnitab suvist kurekaamerat ülessättimas käinud Gennadi Skromnov. Aga ka lagedal lumele kukkunud oksad „söövad nüüd lund“ – tasapisi vajuvad soojust neelavad kaseoksadki sügavale lumekihi sisse. Mikk Sarve sõnul teadis vanarahvas, et kõrred ja kivid hakkavad peale maarjapäeva lund vihkama. Südapäevane päevasoe soojendab üles kõik, mis on lumest tumedam ja nii peabki lumi ümbert ära sulama.

 

Huvitav, kas karudele üldse enam metsas asu antakse. Juba kuues karupoeg sattus nädala lõpus Nigula mestloomade taastuskeskusesse. Tundub, et varsti peavad vist kõik mõmmilapsed inimlaste kombel lasteaias käima L. Kaja Kübar arvab küll, et see kuues karupoeg jõudis enne turvakodu kuskil mujal lasteaias käia, sest karupoja tavapärane metsalõhn oli asendunud tugeva olmekeemia lõhnaga. Kitsedele oli eelmine nädal eriti raske, sest erinevalt inimestest kipuvad nende kitsad sõrad jääkoorikust ajuti läbi vajuma ja jääserv lõikab noana. Ka kitsed ootavad päästvat vihma. Seni ei maksa neid metsas segamas käia, pigem koduaias askeldada. Sest aias õitsevad nüüd kõikjal lumikellukesed, liblikaidki olla hoolimata öistest miinuskümnestest pakasekraadidest juba nähtud.

 

Nüüd on aeg valmis otsida oherdid, mahlatilad ja kasemahlanõud ning käia kasega rääkimas – kohe-kohe peaks algama selleaastane kasemärjukese proovimise aeg. Otsige siis valmis puu, mis pole liiga orus ega ka mäe otsas. Ja sõlmige puuga mahlakogumise leping!

Setomaal kirjeldasid hooldusõpetajad mulle üht huvitavat mängu, mis umbes-täpselt näeb välja nagu kodukootud pesapall. Plekkpurk asetatakse suurele kivile, mängijad püüavad kordamööda seda umbes 10 meetri kauguse joone tagant 5cm läbimõõduga poolemeetrise lepakaikaga visates maha lüüa. Seda püüab takistada kivi juures seisev kaigaskurikaga potškavaht. Heidab aga viskaja purgi kaikaga maha, peab ta üritama vahi enne ära puudutada, kui see suudab purgi uuesti kivile püsti panna. Loetakse kas punkte või vahetub vaht.