looduskalender.ee

Liblikad on õues, metsvint laulab, peenralt saab värsket talisibulat ja murulauku. Rohenäpud ei istu enam toas, neidki ridu kirjutan veidi mullaste kätega – nõgesekõrvetuse kubel näpuotsas.

 

Nädala neli kevademärki:

 

Ühel päeval jäin vestlema naabrimemme Vilmaga ja ta küsis, et kas kuldnokad juba kohal, et peaks nagu olema. Päris kummaline – just sel hommikul nägin kase otsas esimest vilistavat kuldnokka – jah, neid siia-sinna sebivaid parvesid oli küll varemgi. Mulle tundub üha enam, et maal elades saab mingil hetkel selgeks – täna tuleb kuldnokk, sest üldpilt looduses kinnitab seda. Nõndasamuti arutasime Arne Aderiga seekord reedel, kas panna loo juurde esimese liblika pilt. Arutasime, et peaks nagu õige aeg olema – aga näe pole ise veel siin hangede vahel näinud. Siis aga helises telefon ja ilmamees Gennadi Skromnov teatas: „Vasalemmas kollane liblikas!“ Sohh! Kuldne suvi! Jätsin siis kadedusest isegi kirjatöö pooleli ja läksin välja suve ennustama. Ei läinud palju aega, kui esimene kirjutiivaline mööda liugles.

 

 

Muidugi sai „liblikajahi“ ajal kasemahl voolama pandud, sel aastal tegi Mikk prooviks kasele 0,6 cm läbimõõduga augu, millesse istus hästi apteegist ostetud klistiiritoru J. 2 meetri kõrguselt hakkas pea silmapilkselt vulksuma purki uskumatult magusat mahla – Aotäht jõi seda kohe rõõmuga ja kulinal. Uut energiat täis asus see nelja-aastane tirts kohe aiatöödega pihta – kastma talinelgi puhmast ja veel lumesulamisloigus asuvat põõsasmaranat. See viimane ajas meid küll salamisi naerma, aga kuidas sa keelad last töötamast. Mikk Sarv ütleb, et lapse tegutsemisõhinat peab hoidma kui suurimat aaret – tülpimus murrab muidu sisse uksest ja aknast! Nädala lõpus sulas aga lahti ka kasvuhoone uks ja tärkav energia sai suunatud redisepeenrasse, hea ruutmeeter on seemneid täis tipitud. Jah, ja mesilased tegid esimese rõõmsa lennu, sääsed, ämblikud ja kärbsed on väljas. Sipelgapesas pole veel liikumist märgata, aga puugid võivad juba liikvel olla. Lääne-Eestis sarapuu õitseb ja näsiniin näitab õieroosat.

 

Praegu on uskumatult mõnus aeg, hommikust viimast unesõõmu saab võtta lahtise akna ja linnulaulu saatel – ilma, et seda saadaks pinisev sääsekoor. Hommikutegijad on praegu kuldnokad, linavästrikud ja metsvindid. Õhtuhakul lööb kontserti musträstas. Neljapäeval jõudis Peipsi veerde ka sookurg, tema see oli, kes ka linavästriku oma saba peal kaasa tõi. Kohe selle jäälõhkuja saabudes lõi Peipsi jääse suur pikipragu, tiigijääle kogunes nii palju vett, et jää murdus servadest lahti. Neljapäeva hommikulpani mu eest rannas plehku üks nurmkana – valjult ki-ki-tades. Ei võtnudki vaevaks tavapäraselt ehmunult minema lennata, vaid õiendas veel tükk aega. Pärastlõunal nägin aga pilti, kus nurmkana lendas Mustvees ühe ühekorruselise maja korstna otsa ja seal end eksponeeris - algul kahtlesin, et kas pole tegu ehk mingi suuremat sorti tuviga, aga oli nurmkana mis nurmkana. Tea, kas tegemist on "hullu nurmkanaga" või on see mäng? Lääne-Eesti on aga vallutanud tohutud hanede ja luikede massid, tulnud on ka valgepõsk-lagled. Hane-uurija Aivar Leito kirjutab: „Looduskalendri hülgekaamera abil (hääl & visuaal) olen viimase nädalaga tuvastanud valgepõsk-lagle, meriski, naerukajaka, kalakajaka, hõbekajaka ja hallhane.“  Linduritel on esimesed pidupäevad – juba on võimalik päevas näha üle 100 erineva linnuliigi.

 

 

Tänaseks päevaks peaks talveune silmist pühkinud olema kõik karud ja kährikud, enamus siile ja mäkrasid teevad juba tuure. Eks nende kevadised maiuspalad – rästikudki on liikvel. Looduskaitsja Enn Vilbaste ütleb, et metsloomade turvakodul oli hüljeste poole pealt see aasta hea – jääd oli merel piisavalt ja hülgepojad said karva vahetatud ning ujuma. Mooseseid neile sel aastal ei toodud. Kuus karupoega aga aina kasvavad. Karvaste sarvedega sokud trügivad aga metsest välja igale poole enda ilusaid peakatteid näitama, samas näevad nad karvavahetuse tõttu üsna tokerjad välja. Oravapere on tagasihoidlikuks jäänud ja haihtunud.

 

Esimesed õied on nüüd metsades ja väljadel – sinilille õied päikeseküllastes metsatukkades ja kraavikallastel paiselehed. Peotäis õisi kodus vaasis hoiab meid ärksa terveks nädalaks. Jah, ja lihavõttemuna värvimise kraami tasuks ka kaasa krabada!

Lihavõttenädalaks üks mäng, mida võivad mängida nii lapsed kui täiskasvanud. Liivaplatsile või põrandale tõmmatakse osalejate arvule vastav paras ring, igal mängijal on muna. Mängujuhi käskluse peale, näiteks: „Maarja ja Andrus“ peavad nimetatud veeretama üle ringi oma muna teise nimetatuni. Kui munad põrkavad kokku, langevad välja mõlemad osalejad. Või tuleb ringist lahkuda sellel, kes ei suuda oma muna teisele kätte veeretada.