looduskalender.ee

 

Nädala neli kevademärki:

 

 

Kõige naljakam on praegu vaadata eputavat väikelinnurahvast – eriti siis, kui käib konkurents väheste pesapaikade üle. Ühel hommikul vaidlesid mu köögiakna all pikalt linavästrike ja must-kärbsenäppide paarid ja üksik tulivärvides isane lepalind. Sidin-sädin, vihane lehepurus nokitsemine, end kõrgemale oksale laulma sättimine... Kekutamine ja kemplemine lõppes aga sellega, et lepalind lasi jalga, kärbsenäpid läksid õunapuu otsas pesakastis pesitsevat varblaseperet tüütama, pesapaik jäi linavästrikele... ja kohe läks lahti linavästrikutants – isalind viskas uhkelt pea kuklasse ja hakkas tiib ripakil ümber emase tiirutama... Põnev on ka metsvintide duell – algul üksteise ülelaulmine, seejärel otsekui papagoide külgsammul tants mööda kaseoksi, lõpuks ei pea ühe närvid vastu ja asi tipneb ähvardava lennusööstuga.

 

Meil siin järvekülmas on linde siiski vähem kui Eesti lõunapiiril. „Siin on ritsiklinnud, kõrkja-roolind, just läks lendu kümnene nepiparv, arvan, et need on rohunepid, pean veel öösel kontrollima tulema...“ räägib telefoni tõrvalane Olev Merivee ja siis hüüatab, „Mihkel... suur-konnakotkas... vaata päikesest vasakule... jälgi seda punkti... lai lend,“ ja jätkab rahulikumalt, „ei ööbikut ma kuulnud veel ei ole, aga pruunselg- ja aed-põõsalind on kohal.“ Meil siin Vilusis vilistas naabri aias maipühade aegu peoleo ja lippu heiskasin käo lõputu kukkumise saatel. Kotkad on järvekaldal igapäevased külalised, roos puhub hüüp. Linnukaamerate kuumimaks uudiseks oli kodukaku poegade koduhülgamise ärevus ja Läti konnakotka esimene muna, meie omal ikka 2.

 

Varsakabjanupud tõusevad tulvaveest.

Rohukonna kudust on saanud pisikesed sabaga konnalapsed, esialgu veel limapallikeste kaitsvas kestas. Nende kõrval peavad tiigis pulmi tähnikvesilikud, sageli kaks harjalist emast kimbutamas. Haruldane mudakonn klugistab juba päeva ajal oma vaikset „klokk-klokk-klokki“, õnneks on ta sel aastal ujumistiigi asemel kastmistiigi valinud. Tiigivesi kihiseb kukrikutest, ujurivastsetest ja kõigest muust... varsakabi ajab vaikselt oma õienuppe üle vee. Vapsikud ja herilased otsivad pesapaika, kimalased nii energiliselt, et õhk nende häälest aina kumiseb. Mesilastel oli rahulik talv, pool sügisesest söödast on söömata, juba on tarus hauet ja värsket õietolmu. Jah ja Peipsi särjed, säinad ja ahvenad on sel aastal pirakad, Emajões koeb turb, merelahtede kaldavesi kihab räimest.

 

Fenoloogiline kevade kese on käes, ütleb ilmamees Gennadi Skromnov, linnas õitsevad kõikjal vahtrad. „Nojah, ja need asfaldipragudest välja upitunud võililled õitsevad juba oma vaata et poolemeetriste varte otsas J,“ lisab ta. Kased on korralikult hiirekõrvul ja kuulatavad, millal ometi vihma tuleks, sest metsades on kuiv ja krõbisev ja tuleohtlik. Rannas ajavad liivalohkudest end kõlistama vahvad karvased aas-karukellad. Toomingas peab vist veel õitsemisega hoogu, kergenduseks kartulipanijatele potipõllumeestele, kel kevad sel aastal kiireks läks. Mikk Sarv teab lisada, et rahvatarkuse järgi võis kartuli muldapanemise märguandeks olla lisaks toominga õitsemisele ka kuldnoka poegade koorumine – õnneks pole taevassiniseid munakoore pooli veel leida. Seitsmes mai on linnuristipäev, siis tasub suliseid sõpru meeles ja silmas pidada. Ööd on siiski nii külmad, et õhtuti tossavad Peipsi kurgikasvatajate kilemajad täies vuhtis.

 

On lehtede kiire sirgumise aeg. Pihlakas.

Kas pole kummaline, et oleme jõudnud aega, kui poes müüakse ja ostetakse... hapuoblikaid. Taimi, mille hapukaid lehti praegu kõik niidud ja aianurgad täis on. Jäta määrajast meelde lehekuju ja mine korja endale niidult paras potitäis!

Kahe pöidla vahele asetatud orasheinaga kukehäälselt kiremist oskab iga vanaisa või vanaema oma lapselapsele õpetada. Põnevam on aga teha sellest päris pill – kahe õõnsa puuklotsi vahele asetatakse orasheina või mõne laia umbrohu õhukene lehekene, klotside ostad seotakse kõvasti nööriga kokku. Pingulolevale lehekesele puhudes teeb see omamoodi muusikat – näiteks emadepäeva tänuloo.