Fotod: Arne Ader
Põdrakärbes.
Paari nädala jagu on põdrakärbseid metsas näha ja tunda olnud. Suur nuhtluse aeg alles hakkamas. Tegelased kooruvad massiliselt sügise hakul. Nad on kehvad lendajad ning nukust väljunult kasutavad tiibu, et lennata mõnele lähimale taimele või põõsale. Seal jäädakse „peremeeslooma“ ootele, kui ohver tuvastatud kasutatakse tiibu viimast korda ning poetakse „peremehe“ karvadesse peitu, samas murtakse tiivad, kuna neid enam tarvis ei lähe. Näituseks põdra kasukas peab kannatama puude vastu nühkimist või poris püherdamist, mida kõike veel. Karvkattes püsimist aitavad pikkade, hambuliste küünistega varustatud jalad ja siledat keha katvad karvad, muidu siledal kitiinskeletil. Piltidelt päris kenasti näha.
Ja hammustavad põdrakärbsed samuti, milleks neile peremehe verd? Eks ikka järeltuleva põlve toitmiseks. Hammustuse koht, kus põdrakärbes süljega segatult verd imes, läheb kupla ja kiheleb ebamugavalt. Meil on abiks kamm ja riiete kloppimine, kui asi väga hulluks tikubb, laseme metsast jalga... Sügisesel ajal korraliku kasukaga metsaelanik olla ei tahaks.
Põdrakärbes peremehel.