looduskalender.ee

Merikotkas

Haliaetus albicilla

Vanad merikotkad on Eestis paigalinnud. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, kuuse-segametsas või rabasaarel. Pesa ehitatakse tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, aastakümneid kasutusel olnud pesa muutub üsna kogukaks.

Pesi hakkavad vanad merikotkad kohendama veebruari teisel poolel. Munetakse 1 kuni 3 muna. Poegi koorub sagedamini üks kuni kaks, aga pea igal aastal on parematel "jahimaadel" olnud vähemalt üks kolmepojaline pesakond. Haududa tuleb merikotkal 38 päeva. Tänaseks on pojad suured. Merikotka pesade kontrollimine lõpeb tavaliselt jaanipäevaks. Põhja- ja Ida-Eestis, samuti Pärnumaal on poegi tavapäraselt vähevõitu st keskmiselt umbes üks poeg asustatud pesa kohta. Läänemaal on aga kõigis kümnes asustatud pesas pojad, kokku 16, mis on maakonna parim pesitsusedukus läbi aegade. Hiiu- ja Saaremaal veel paljud pesad kontrollimata, teatab merikotka seire koordinaator Renno Nellis.

Merikotkad on meie suurimad röövlinnud, kelle tiibade siruulatus on kaks kuni kaks ja pool meetrit ning kehakaal võib ületada viit kilogrammi. Vanalinnu üla- ja alakeha on tumepruunid, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, saba on valge, nokk on kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlinnud on üleni tumepruunid ning seetõttu kergesti segiaetavad konnakotkastega, hulguvad üsna laialt ringi, suguküpsuse saavutavad kolme- kuni viieaastaselt.

Vanalind.

Merikotkaste toitumispaikadeks on madalaveeline rannik ja suuremad sisemaaveekogud, meeleldi külastatakse kalatiike.
Saagiks veelinnud - pardid, pütid, kajakad ja kalad. Eelmise aasta Loode - Eesti õlireostuse ajal kimbutasid õliga määrdunuid kühmnokk-luiki, saades neid ka saagiks.

Määra kotkaid