looduskalender.ee

 

Hea fotoga parandab maailma rohkem kui poliitikaga. Urmas Tartes.

 

 

 

Ühest küljest on kindlustunne, et oled maailma tipus. Varem ikka uskusid ja lootsid. Teisest küljest on nüüd ka kohustus sama hästi edasi tegutseda. Kindlasti tuleb hakata oma võlgasid tasuma ehk siis tegema neid asju, mida fotograafina seni vähem olen teinud.  Sa tead, et olen näiteks olnud väga ettevaatlik raamatutega, sest iga asi peab omal ajal tulema. Inimene peab asjaks küps olema. Oma kodulehekülg vajab tõhusat uuendamist. Nii et tuleb tegutseda autasu vääriliselt.

Ei. Žüriis on ainult loodusfotograafid ja loodusfotodega tegelejad üle maailma. Iga pildi juurde lisab autor loo, kirjeldades, kes on pildi peal ja kuidas pilti tehti. Konkursi algfaasis, kuhu saadeti üle 43 000 pildi, neid tekste tõenäoliselt ei jõuta lugeda, aga finaali jõudnud töid arutatakse juba väga põhjalikult. Umbes 100 kuni 150 pilti jõuab igas kategoorias (kategooriaid on 17 – toim) finaali ja juhuslikke pilte sinna ei satu. See tähendab, et see võit tõstab eneseusku tugevalt.

 

Ei ole midagi lubatud, ei panoraame ega mingit efektitöötlust. Pilt peab olema autentne ja loomulik.

Kui pilte konkursile saata, siis mingit märgusõnade mõtlemist pole. Isegi pildifailide nimes peab olema autor näidatud. Nad teavad ette.

Ei usu, et tekitab. Niikuinii võib teatud fotograafide pilte ära tunda, ilma et nime juures oleks. Samuti pole keelatud varem avaldatud piltide esitamine konkursile, ehk avaldatud pildid oleksid niikuinii teada. Nii et nime teadmine pole segav faktor. Küsisin varem avaldamise kohta ka ühelt žüriiliikmelt arvamust ja mulle öeldi, et on ajatuid pilte, mis mõjuvad alati värskelt, aga on ka teisi, mis võivad jääda alla värsketele, kuivõrd need ise on vaatamise mõttes „kulunud”.

Ja veel midagi: sellel konkursil ütleb žürii alati, miks üks või teine pilt võitis, mis varem avaldamise/autori teadmise küsimuse/kallutatuse probleemi tegelikult maha võtab. Meie konkurssidel tihtipeale ei viitsita võite põhjendada, aga peaks. See on vaevanõudev, aga äärmiselt vajalik.

Just. Sest kui  pilt saab auhinna ilma põhjenduseta, siis just tekivad küsimused, miks sellele siis võit? Mulle meeldis ju hoopis see teine... Ja muidugi on fotograafide endi jaoks taoline tagasiside äärmiselt vajalik.

 

 

Olen selle teemaga – talveputukatega – tegelenud paar aastat. Kõigepealt leidsin putukaid kevadiselt lumelt ja arvasin pikka aega, et putukaid talvel ei leia. Tegelikult on päris palju liike, kelle valmikud tegutsevad just talvel.

Paraku võib lumeputukate osas mõni aasta ka vahele jääda. Üleeelmine talv oli meil sisuliselt ilma lumeta ja siis 24. veebruaril pildistades oli maa paljas ja lumekirbu leidsin tookord hoopis kasetüve pealt.

Tühje käike on null. Sa lootsid kuulda muidugi, et kümnest üheksa? (Naerab kavalalt.)

Tühje käike ikkagi pole ka selles mõttes. Piltide hulk võib ainult varieeruda. Kui oled juba mitu päeva järjest pildistanud, siis üle paari teema päevas enam ei jaksa teha.

Nii palju kui võimalik. Pole mingit kindlat päeva või rutiini.

Sellest eriti ei räägita, et loodusfotot ilma inimeseta tegelikult ei ole. Fotograaf on ise mingil moel alati pildil, kas avastatav või mitte, see on iseküsimus. Teine äärmus on ka see, et Eestis põlismetsi praktiliselt pole. Ja paljud loomad tulevad ise inimese juurde. Kiilassilm (Looduse Aasta Foto 2009 üks võidupiltidest – toim) tuli ju ise majja talvituma. Võtmeküsimus on, et fotograaf ei tohi vägivaldsena ümbrust kujundada, stseeni kujundada, ta peab käituma kui looduse osa. Kui on suur tee ja sealt läheb üle mõni sipelgate rada, siis on paratamatu, et ma mõnele peale astun. Aga ma ei lähe sinna meelega trampima. Pilditegemisel ka: kui mõnda oksa painutan, pole hullu. Või kui pikali viskan, jääb rohtu lamamisase – seda ma ei põe, ka kitsedel jääb lamamisase maha.

 

Jah, seal hakkas juba asi üle piiri minema. Kuigi käisin seente juures umbes korra kuus, hakkasin ikkagi nägema maapinnal oma saapajälgi, midagi sellist, mis ühe käiguga ei teki. Praegugi, 2 aastat pärast pildistamist on need jäljed aimatavad. Kui loom teeb uru endale, teeb ta loodust ka väga tugevalt oma soovi järgi ümber. Aga soomusmamplid elavad Taevaskojas, kus tuleb loomast hoolivamalt käituda.

Hetkel on päris mõnus.

… oi, ma tahtsin sealt ära tulla. Kihvt oli käia 2 päeva, aga siis oli ka viimase piiri peal.

Ärme nüüd siin tiitlitest räägi… See on see jälgede jätmise küsimus – kui panen jala maha, jääb jälg järele, ilma pole võimalik. Jälg peaks olema järgmise vegetatsiooni perioodi jooksul kadunud. Kui jälgede jätjaid on ühes kohas tuhandete kaupa, siis jäljed jäävad.

Olen selle üle puhtkaemuslikult järele mõelnud: nii palju kui meil on pinda asfaldi ja linna all – teed ja asustus, nii palju peaks meil olema ka tasakaalus loodust, kuhu inimesel asja ei ole. Looduskaitsel on mitu tasandit, mõni koht olgu puutumatu.

Naljaga pooleks: kõik kõrtsid ja kasiinod võiks küsida KIK-ist toetust, kujuta ette, kui kõik, kes seal istuvad, ainult looduses käiks. Aga peab olema ka alasid, kus on võimalik kõigil käia.

Ei. Kui mõelda, et kõik eesti elanikud tahaksid käia looduses nii palju kui mina käin, siis võib tekkida probleeme küll. Sellepärast eeldab asi korraldamist ja suunamist.

Kindlasti. Aga et  loodus hästi mõjuks, tuleb inimesel natuke ka omapäi käia ja mõelda, mitte ainult teiste sabas sörkida. Organiseeritud variant on hea, aga kui ise lähed – see jääb rohkem meelde ja hinge.

Ma suhtun nii, et inimene on ka looduse osa. Aga kui auto numbrimärgilt leian hulka putukaid, kas ma põen? Ei põe.

Sõltub. Kui sääsk on ikka väga tüütu, siis ma löön ta maha jah. Kui ma aga teen mõne sääsepildi ära, see kes mul on „modelliks” olnud, see ju reeglina pääseb… Loomakaitsjad kui sellised pole ju looduskaitsjad, nad lähevad teise äärmusse välja. Tegelikult: looduskaitsjast ei saa kunagi loomakaitsjat. Mis ei tähenda, et looduskaitsja loomadega hooletult ümber käiks. Kindlasti ei jäta looduskaitsja looma halba olukorda. Aga mürkrohelisus – vorstivabriku tapamaja ette viskumine – on ebaterve.

Aga mul on ka selline pilt, kus on peal surnud sääsk. Sa võid arvata, kes ta maha lõi. (Urmase kulmud kerkivad ootusrikkalt.)

Jah, iseenda käe peal. Kui seda pilti saalis näitan, tekib teatud äratundmisreaktsioon. Samas minu jaoks tekitab see pilt ka kaastunnet. Aga kui ma olen süvenenud pildistamisse ja mingi sääsk ikka väga häirib… Küsimus on piirides, ei pea neid massiliselt hukkama. Aga mul on ka omad õigused enda eest seista, eks?

Ei, tookord nimetati seda positsiooni kõneisikuks. Kuluaarides võidi seda ministritoolina käsitleda.

Absoluutselt enam mitte. Täiesti välistatud. Olen saanud palju kogemusi juurde, kujutan ette, mis moodi see elu käib. See on tase, kus mingil hetkel peab minema oma südametunnistusega vastuollu – eeldusel, et südametunnistus üldse olemas on. Või sind aetakse vastuollu. Teoreetiliselt võiks kaaluda poliitik olemist mingis stabiilses ühiskonnas nagu Soome ja Rootsi, seal, kus on võimalik sisuliselt asju ajada.

Aga ütleme nii: arvan, et Eestis on keskpäraseid poliitikuid tunduvalt rohkem kui väga häid loodusfotograafe. Pole mõtet püüda mitut asja korraga. Ja ma ise tean ka, kus mul on puudujäägid poliitikuks olemises, oskan neid hästi varjata ja need ei paista võib-olla silma. Aga elus on nii, et mingil tasandil sa jõuad paljude asjadega paralleelselt tegeleda, aga kui tahad mingisse asja süvitsi minna, vajab see täielikku tähelepanu. Ma näen seda väga selgelt, kui ma saan rahulikult midagi kirjutada, teen seda palju paremini kui siis, kui pean, mingi ajaakna leidma kusagil mitmete asjade vahel. Kui tahad hästi teha, peab olema aega ja olema vaba muust mürast.

Jah (naerab), ma kuulun sinna küll.

 

 

 

Ma arvan nii: no sa parandad ühte-kahte inimest, võid teha mõne ettepaneku valitsusele, millega arvestatakse või mitte. Aga kui rääkida loodushoiust, tuleb aru saada, et olles üksnes keskkonnateadlikud, oleme ummikus. Kui hakkame tegelema loodushariduse, loodusarmastusega, siis tekib keskkonnateadlikkus, mitte vastupidi. Seetõttu arvan, et mu tehtud piltide mõju maailmaparandamisel on tunduvalt suurem kui mis tahes ministritöö. Pilte vaadatakse vahetult, mingit vahendajat ei ole vaja. Kui näitan neid pilte lasteaias või täiskasvanutele, näen, kuidas see mõjub ja toimib. Üldiselt on selle mõju kordi suurem kui mingil kramplikul lobistamisel. Mis pealegi kulutab iseenda närve ja raiskab aega. Ja tahaks ju ikka veel elada ka ja tegemata asju teha. Ei pea kõik mehed surema enne pensioniiga.

Kahtlemata. Selles raamatus on näiteks ainult ühes kohas kasutatud selliseid sõnu nagu Canon, Nikon, Pentax – sissejuhatuses ühes lauses. Täiesti ebatavaline firmavaba tekst.

Loodusfoto mõju on tohutu, arvan, et hea loodusemehe jõud on suurem kui professori oma. Ja mis sa arvad, kui palju on Fred Jüssi võrreldes poliitikutega maailmale andnud?