Foto: Arne Ader
Metsnugis.
Lund on ja tuleb juurde, imeline tali. Päris muinasjutuline on laiade lumesuuskadega vaikselt suures metsas liikumas olla. Metsnugis on tihedalt metsaga seotud, eelistades vanu, risustunud okas – või segametsi, lageda peale tullakse vaid saagijahile ja tänavu kohtab nugise jälgi palju. Teerajad viivad puu juurest puu juurde ja kaovad kuna on võimeline puult puule hüppama. Uudishimulik, üksikeluviisiline kiskja on enamalt jaolt öise aktiivsusega ja päev veedetakse kas kuskil puuõõnes või varjatud kohas magades.
Tänavuse talvega liigutakse palju päeval ja külmad ööd saadetakse mööda lumme kaevunult, kus on tükk maad soojem, kui puuõõnes.
Jäljed on metsnugisel hajusad, kuna päkad on karvadega kaetud ja tänavuses puuderlumes ongi enam liikumise jälgi näha, mida keha jätab. Metsnugise kasukas pole talvel „kaitsevärvi“ vaid selline nagu Arne pildil.