looduskalender.ee

Mätas jõhvikatega. Kisejärve kaldaõõtsik

 

Harilik jõhvikas

Oxycoccus palustris

 

Kaunid sügisilmad kutsuvad välja sest järgmise nädala põhjatuuled toovad külma. Jõhvika siirdesoode ning rabaveerte avarust ja rahu annab nädalavahetusel kenasti nautida.

Saagid pole võrreldavad möödunud aasta „jõhvikauputusega“, tegu nn tavalise või veidi kasinama saagiga. Jõhvikad õitsesid juunikuus ilusti ka tolmeldajaid jagus, aga suvepõud kahandas marjade suurust, lisaks muud erinevad põhjused, näiteks mõnes kandis on jõhvikasood vee all. Nõnda see tänavune marjasaak kujunes.

 

Vaatlema siis jõhvika roomavat, peenevarrelisest kääbuspõõsast ehk puhmast ja jõhvikamarja taimevarrega ühendavat jõhvi, millest taime nimi tuletatud.

 

Esimesel kasvuaastal on varred rohtsed, teisel puituvad ja hakkavad ketendama sarnaselt teiste põõsaliikide vanemate okstega. Lehed on igihaljad, jäigad ja läikivad ning alla sentimeetri pikkused.

Marjad valmivad tavaliselt septembri poolest, sellest ajast on väärtuslikke ja tervislikke „kuremarju“ mõtet korjata. Varem nopitud ning järelküpsenud marjad jäävad maitselt kehvemaks ja nende väärtus kasinaks. Korduvalt öökülma saanud marjad on maitsvaimad, kuid säilivad kehvemini.

 

Kuremarjade väärtust hindavad rebane, kährik ja muidugi karu, kellele see on sügisesel nuumaajal vitamiinide organismi kogumise allikaks, samuti varakevadel peale talveuinakut. Hea kasvukoha hektaril valmib kuni tonn marju.