looduskalender.ee

 

Emakala

 

Emakala

Zoarces viviparus

 

Just nimelt pulmaaeg, mis võrdluses sobib imetajate tegemistega. Sügisel viljastab isaskala marja  emaskalas kehasiseselt. Emaskala munasarjas arenevad marjateradest maimud . Niisiis on emakala vivipaarne kala ehk meie ainuke elussünnitaja ja nn „poegimine“ algab novembris ning võib kesta veebruarini välja. Loomulikult pole järelkasvu hulk kudekaladega võrreldav ning kalapoegi sünnib vaid kümnest ... neljasajani. Maimud alustavad koheselt iseseisvat elu meretaimestiku varjus

 

Merekala kiviluts on magevee lutsuga sarnase pehme kehaehituse ja uimede paiknemisega. Emakala pea on suur, põsed punnis ja suud ümbritsevad „meelad“ huuled. Kehamuster on Tiidu pildil kenasti näha, vaid paarituvate kalade uimed värvuvad pulmlemise ajal telliskivipunaseks.

 

Elupaikadeks, kivise ja liivas põhjaga rannikumeri, paarikümne meetri sügavusel – Liivi lahes Ruhnu ja Kihnu vahel ning Soome lahes. Toitutakse vastavalt, põhjaloomastikust: ranna – ja lamekarbid, kilpvähid, kakandid, merikilgid, harjaslimukad.... Nii sügisel, kui kevadel õgib kudeva räime marja.

 

Toiduahelas on emakala saak röövkaladele – ahvenale, tursale, angerjale ning merelindudele.

 

Lisaks lätlastele, kus emakala on rahvuskala, millest valmistatud toidud peavad pidulaual olema on rohelise luustikuga kalast lugu pidanud taanlased, kuid nende emakalavarud on tänaseks väga kasinaks jäänud. Osaliselt on seda põhjustanud kormoranid.