Nirk ja kasukavahetus
Foto: Arne Ader
Nirk pihlapuul
Nirk |
Ei sunni üksikud külmad sügisilmad kedagi koheselt kasukat vahetama. Meie ja maailma kõige väiksemat kiskjat võib suvekasukas segamini ajada vaid veidi suurema kärbiga. Talvekasukaid on kergem võrrelda - nirgil on nimetatu talvel üleni valge, aga kärbil jääb sabaots mustaks. Miks sellist võrdlust vaja? Kooseksisteerimist pole, kärp tugevamana tõrjub nirgi oma territooriumilt välja.
Nirgi elukohta saab kirjeldada üheselt, seal peavad elutsema nende põhilised saakobjektid – uruhiired ja hiired. On võimeline oma väiksuse ning paindlikkuse tõttu liikuma saakloomade käikudes - urgudes ja neid asustama, seega äärmiselt kohanemisvõimeline. Talvepesagi vooderdab hiirekarvadega. Toidutarve on kiskjatel päris suur ehk kolmandik oma keskeltläbi viiekümne grammisest kaalust ning näljasurma vältimiseks peab ööpäevas korra toituma.
Oma radadele jätab pisikesed paarisjäljed, olles aktiivne nii päeval, kui öösel. Paar tundi jahtimist vaheldub puhkusega. Ümbruse kontrollimiseks tõusevad nirgid tagajalgadele „sitsima“.
Talvel, tühja suvekodu juurde kolinud nirk vähendab oluliselt näriliste poolt tekitatud ebameeldivusi.