Foto: Arne Ader
Värbkakk
Lisaks „meie omadele“ on lisandunud meile rännanud värbkakud, enamalt jaolt noorlinnud põhjast ja idast. Hilissügise edenedes kolitakse pesitsusaladelt inimasustustele lähemale. Hinnanguline talvine värbkakkude arvukus küündib mõnel hääl aastal üle paari tuhande isendi.
Mõlemad sugupooled on aastaringselt sarnase sulestikuga, emaslind on jupi maad suurem. Noorlindude sulestik läbib erinevaid arengufaase, aga suurus ei anna liigis kahtlust. Võrrelda võiks näiteks kuldnokaga Nokk ja suured silmad kollased, kulmutriibud heledad, Lennupilt pehme ja lainjas.
Tegutsevad õhtu – ja hommikuhämaruses, kuid suuremate kakulistega võrreldes enam päevase eluviisiga, öine peidulisus on alalhoidlikust suuremate röövlite eest. Saaki varitseb lageda ja metsa või võsa piiril, vahel päris avalikult mõnel kuivanud oksatüükal või kuuseladvas. Napilt paarikümne sentimeetrist ja paigale tardunud värbkakku ei pruugi nähtavast istumisest hoolimata lihtsalt märgata.
Ja toitumisest ka: röövlinnule omaselt värvulised ja närilised. Mitte eriti inimpelglikuna, lasevad endid ilusti jälgida. Värbkaku jahipidamine ja jahiobjektide käitumine on põnev nägemine.