Foto: Arne Ader
Adru jõuab rannale
Nädalavahetusel on mere ääres jalutajaid hulganisti. Lahtine ja soe meri ongi põhjustanud rannikualade lumevaiba (paiguti üle neljakümne sentimeetri) ja seda mõlemal pool Soome lahte. Paistab, et talverõõmud jäävad ja lumevalgus võidab pimedat.
Mida tinahalli merevee piiril, lumehange kõrval mereheitena näha? Adru, niitvetikat, punavetikat....
Meie tuntuim, aga samuti kõige suurem merevetikas on põisadru. Pruunvetikas võib häädes tingimustes kasvada kuni kolmveerand meetriseks ning värvus võib kõikuda mustjaspruunist kuni laevateede läheduses kasvavatel oliivroheliseni. Taim haruneb korrapäraselt, iga haru hargneb kenasti kaheks ja need jälle kaheks jne. jne...
Vetikas hoiab ennast põhjas, tavaliselt kivide küljes kinnitusketta abil. Nüüd siis põiest, millest vetika nimi. Põied asetsevad taime harudel paarikaupa ning tagavad ujuvuse. Ilma põhjakinnituseta vetikas ujub ja seetõttu ongi tormijärgselt kaldal adruvallid, mida rannarahvas põllurammuna kasutanud.