looduskalender.ee

 

 

November on õueonu jaoks roosiline kuu. Algab sellega, et roosid, need jonnakad lilled, püüavad veel vägisi ajada lahti mõne oma punga. Justkui tahaks viskuda möödakihutava rongi alla ehk siis varsti kindla peale saabuva külmalaine hõlma.

Huvitav, miks öeldakse külmalaine, mõtleb õueonu. Muu maailm meie ümber ja sees on ju ometi ehitatud üles portsude kaupa. Nii nagu valgus on ühelt poolt laine ja teiselt poolt osake ehk kvant, küllap on ka külm ühelt poolt laine, teiselt poolt aga osake. Jah, ja november kinnitab seda kahtlemata teaduses põhjapanevat revolutsiooni tekitavat avastust. Sest külm käib siis tõepoolest portsude kaupa. Külm on kvantiseeritud nagu energia ja valgus, hõiskab õueonu rind.

Novembri alguspäevade pilved enne päikese loojangut mere ääres on hoopis omaette maastik. Punane, oranž taeva mustsinisel taustal, hiiglaslikud nagu kosmilised gaasipilved. Küllap nende eeskujul ongi Hubble’i teleskoobi ülesvõtted gaasipilvedest nii hingematvaks värvitud. Sellistes pilvedes kihab kindlasti omamoodi elu, seal on kindlasti oma õu ja oma õueonu, mõtleb maine õueonu, kes on roninud rannaluitele, et nõnda pilvedele lähemal olla. Ja siis, just enne, kui pilvede purpur kustub ähmaseks novembriõhtuks, kõnnib hääletult üle kaugema luite üks hobu, näitsik turjal. Hääletult, hääletult, valguskvantide valgustatult. Nagu René Magritte’i maalil, ütle veel, et Magritte ei olnud realist.

Siis november edeneb ja hämarik tuleb kätte, enne kui jaksab koita. Pimedust saab nüüd osakesteks, kvantideks lõigata kasvõi noaga. Pimedus justkui käsn imeb kõik mõtted endasse, nõnda et õueonul ei tule pähe miskit muud kui hakata lõhkuma puid. Kust see kiirustamine – kui külmakvandid pole veel kohal? Kask kõliseb kirve all, saar praksub, mänd annab alla mängeldes, kuusk kõmiseb pahuralt. Ainult pihlakas ja toomingas, nemad peavad vastu ja nõuavad enesele kirve asemel kiilu ja parajat haamrit. Kiil, jah – see on esimene tehniline seade, mille inimene välja mõtles ja tarvidusele võttis. Küllap just novembris tegi ta esimese kivikirve, et sellega minna vastu innovaatilisele mõttele, et nüüd tuleb veel tuletegemine ära õppida.

Õueonu õuest libistab end mööda oja. Nüüd novembris näeb jälle selle põhja, mis suvel laisas voolus puru ja puruvanakesi täis kogunes. Kusagil on vesi lastud valla, isegi kui pole sadanud. Ja oja näitab oma võluvat liivast põhja, mis pole mitte labane liivakarva, vaid pruunjaspunane, umbes nagu Rembrandti punane, mida too oma Amsterdami maja kolmanda korruse ateljees maalide tarbeks kokku segas.

Pruunjaspunane ongi novembrihakatise värv. Seda värvi kiirgavad langenud männiokkad liival, seda värvi on nõmm. Jah, nõmmel on nüüd tegemist. Nüüd on tal võimalus üllatada oma värvirohkusega, mis kevadel ja suvel lilledest, lehtedest ja igasugu olevustest varjutatud oli. Nõmme punakas, äraõitsenud kanarbik, männijussi tüvepunane – ja sambla silmipimestav ja hingerahustav roheline. Sellele ei ole nüüd võrdset. Kuigi õueonu arvab teadvat, et tegu on samblikuga, ei tee ta sellest välja. Inimesel on õigus mitte teada ka seda, mida teab, ja nõnda tuleb meeldivaid asju kutsuda ikka meeldivate, mitte koledate nimedega. Sammal, sammal, sammal. Rohe-line-rohe-line-rohe-line. Nagu pisike värviline luuletus.

Tibutab vihma, novembris nõnda, et ei tea, kas alt või ülevalt. Tibuvihm on sulatanud mere kokku mittemerega. Kajakad on sinna sisse kadunud. Vaid üksik vares laseb taevas edasi-tagasi ringi ja laulab oma kraaksuvat laulu. Kraaks-kraaks – ja pajutibud on tõmmatud välja oma kookonist kui ninapidi. Paju taga ootab lumemarjapõõsas rändrahnu ees, et õueonu saaks teha lumevalgete marjadega mõne väikese paugukese.

Ja siin see lumi ongi. Esimese lume jäljed ei anna ka kõige kavalamale jäljekütile teada, kas tuleb sellele veel lisa kukile või kaob hoopis kusagile maa alla ära.

Kuid tuleb-tuleb, ega siis esimene lumi ei jää taeva ja maa vahele. Kus sa sellega, ulatub suisa taevani ja tuleb sealt alla kogu tema suguvõsa ühestükkis naabritegagi.

Ämblik, kärbeski, keda veel eile imestada võis, on nüüd kusagile kadunud. Saialill, kes veel eile vapralt õitses, on jäänud esimesele lumenatukesele alla. Õu peab aga vastu ometi, tulgu seda esimest lund taevast alla kasvõi kümnenda jagu. Nüüd on õu muutunud läbipaistavaks, lumeliseks. Õueonul pole enam muret oma taimekestega. Roosid muidugi jäidki okstega katmata – kust sa leiad praegusajal selle mõisa, kust kuuseoksad köie otsas välja lohistada. Kuid ehk pole hullu, esmalumi, mida muudkui tuleb ja tuleb, teeb vast selle töö ära. Või ei tee. Eks näis. Õueonu on leidlik, temal on ka põhjendus oma laiskusele. Kui möödunud talve vastu roosi kattelooritas, siis kevadel pidas sellele vaid kolm kõige vapramat põõsakest vastu. Ja isegi teadlased on hakanud jälle kõnelema elu jooksul omandatu geneetilisest päritavusest, nagu papa Mitšurin ja pojuke Lõssenko seda omadel aegadel tegid. Võtku siis roos aru pähe – või oma pungadesse –, ja pärigu ometi kord talvekindlus.

Õueonul on nüüd toredad päevad. Saab rookida lund ja kujundada nõnda oma õue, kuidas hing ihkab. Ilma et peaks hiljem vaeva nägema. Lumevallid ei vaja kastmist, lumevaalud rohimist ega lumehunnikud kahjurite vastu pritsimist.

Oi-oi, siis tuleb meelde, et pole veel lindude söögilauad üles pandud ja kaetud. Saab tehtud seegi. Päev, kaks – pole kedagi. Siis aga, ühel hommikul, mil novembrile kohaselt tõuseb päike kes teab millisest ilmakaarest – kui neid ilmakaari veel üldse alles ongi –, on platsis esimene puukoristaja. Siis teine. Ja siis rasvatihane ja teine. Kust nad küll teadsid, kuidas küll said nad aimu, kui neil pole internetti ega isegi mitte Eesti Posti, mõtleb õueonu. Saaks ise ka kuidagi teada, kus söögilaud tasuta lõunatega kaetud. Ja läheb, pistab karaski ahju.

Roosilise, lumeroosilise õue terviseks.