looduskalender.ee

 

Valgejänes

 

Valgejänes

Lepus timidus

 

Valgejänes on meie põline asukas, kes koos põdraga olid tänu toidulauale võimelised siin hakkama saama pärast jääaega ehk luuleiud kõnelevad üle kaheksa tuhande aasta. Tänavu lõppes valgejänese karvavahetus novembris ja koos lume tulekuga oli hästi ajastatud. Valge tihe kasukas, mille ruutsentimeetril on paarkümmend tuhat üksikut karva, kõrvadel mustad tipud.

 

Kui halljänest näeme enam avamaastikul, siis valgejänest peamiselt okaspuude ülekaaluga metsades ja vahel muidugi metsasihil liikumas. Valgejänes on kohastunud oksatoiduks talvisel ajal päris hästi aga ega lumisel talvel toidu kättesaamine kerge pole ning toitutakse hämaras ja öösel. Talvist toidulauda pakuvad puude ja põõsaste peenemad oksad, võrsed või pungad, samuti puukoor: kaselt, haavalt, pajult, remmelgalt... ja toidutarve on kusagil pool kilo päevas. Toit läbib seedetrakti kaks korda. Loe halljänese lugu:

http://www.looduskalender.ee/node/8879

 

Valgejänesed eelistavad heade varjetingimustega metsa. Elupaiga valib tiheda  kuusealusmetsaga, rannikualadel kadastikku. Tunneb imehästi oma väikese kodupiirkonna iga põõsast, mahalangenud puud või maastiku iseärasust ja põhjusega, sest vaenlaseid jagub: nii ilveste, kelle elupaigad on väga sarnased, kui rebaste näol. Päästavad kiired jalad ja „jänesehaagid“. Kodupiirkonna raadius on vaid paar-kolmsada meetrit ning ööpäevane jäljerida sutsu üle kilomeetri.