looduskalender.ee

 

Metsseakari. Palupõhja, Alam-Pedja

 

Metssiga

Sus scrofa

 

Metssigade jooksuaeg sai alguse novembris ja kestab pikalt – jaanuarini, aga pereplaneerimise ajad pole zooloogide sõnul enam sedavõrd kindlalt määratavad. Tõde on selline, et põrsastega emiseid on trehvatud väga erinevatel aastaaegadel. Vanemad isasloomad ühinevad karjaga innaajaks, noored kuldikesed tõrjutakse karjast eemale. Loodus toimib nutikalt – sedasi välditakse „veresugulust“. Noored emised saavutavad suguküpsuse üldjuhul aastasena, aga noorloomadele soodsatel aastatel, pluss hea toitumus ja paaritatakse ära isegi varakevadel sündinud emasloomad.

 

„Metsanotsud“ on meil omnivoorid ehk kõigesööjad. Põhitoiduseks on talvel lume alt tuhnitud taimede maapealsed ja – alused osad. Maapind lumikatte all on külmunud vaid mõne sentimeetri jagu, seega annab tuhnida juurte vahelt veel limuseid, tõuke või vihmausse - loomse valgu allikad. Karmidel talvedel esineb haigete või nõrgemate liigikaaslaste murdmist ja raipesöömist. Söötmiskohtadesse koguneb hulgaliselt metssigu ja sellejagu on õuemuru tuhnijaid kindlasti vähem.

 

Metssead liiguvad ilma eriliste raskusteta raskel lumega maastikul – tihnikud, padrikud, soised alad ja roostikud on neile kaitseks vaenlase eest, olgu selleks võsavillem või kahejalgne. Kiilukujulise kehaga loom pressib ennast seinana tunduvast võsast läbi. Pehmel pinnasel ning lumelgi aitavad kogukaid loomi laiali hoidvad sõrad, mis suurendavad kandepinda, kuid energiat kokku hoides liigutakse meeleldi sissetallatud radadel. Ettevaatlikud, targad ja huvitava elukorraldusega loomad. Karjana saadakse hästi hakkama, pealikuks vanim juhtemis, kelle jäljereas liiguvad vähemkogenud ja nooremad.

 

Talviseid metssigade tegemisi hakkame veebikaamera vahendusel tutvustama lähinädalatel, usutavalt koos metsas välja kuulutatava Jõulurahuga.