Fotod: Arne Ader
Tedrekanad kasel. Alam-Pedja
Talvel liiguvad meie suured paigalised kanalised väikestes ja samasoolistes suht väikestes rühmades. Tedrekanu noortes kaasikutes ja lepikutes, puudel pungi söömas. Metsisekanu noortes männikutes või teistel okaspuudel väikese toiteväärtusega okastest toitumas, kevadele lähemale kadastikes, kadakamarju otsimas.
Tedrekana sulestik on tagasihoidli ja sulab loodusvärvidega hästi kokku. Kollakates - pruunides toonides ülakeha, rinnal vöötjas kiri, alapool hallide - mustade vöötide, saba samuti vöödiline. Jalgadel karvataolised suled ja varvaste külge kasvavad talveks sarvjad narmad – vaid metsislastele omased kogu linnuriigis. Narmastega jalad suurendavad kandepinda lumel nagu räätsad ja töötavad libedatel okstel nagu naastrehvid.
Metsisekanad on värvikamad, rinnal on suur roostepunane laik, saba on pikem ja ümara tipuga ning samuti roostekarva. Kogult ja kaalult on metsisekanad, tedrekanadest suuremad.
Metsisekana