looduskalender.ee

Ronkade tants õhuvallas

 

„Kronks-kronks!“ hüüab pulmatantsu kukerpallitav must rongapaar helesinises taevalaotuses. Kaarnakuuelt peegelduv päikesekiir vajutab hanged akna all kõhuli.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kuu aega samm-sammult akna ette end püstiajanud lumehang vajub kui kösdi pool meetrit madalamaks. Kusagil seal all õhupallina paisunud hangekõhul läheb äkki aur välja ja ta vajub ja vajub, hoolimata aegajalt juurdepudisevast uuest õhkõrnast lumest. Aga hang hakkab vastu! Kohe meelitab ta katuselt alla oma vesisugulased ja mürinal laetakse uusi lumekihte majakõrvale ja kuuriräästa alla – lume sisse mattub ka kuuriukse tabalukk, otsekui mõista andes, et rehasid ja vikateid pole teil ju talvel vaja. Aga suur oli minu ehmatus reede õhtul pimedas kodu jõudes ja aknast välja vaadates – kuuri lõunapoolne katusehari oli tunduvalt madalamal. Pimedas uurimine ei andnud tulemust ja öö läbi mõtlesin, et „vaat kui oleks ikka hambad ristis selle 40 cm lund maha ajanud...“ Hommik oli õhtust siiski targem ja kui kuuriukse pooleteisest meetrist majakatuse lumest lahti raiusime, siis seestpoolt paistsid kõik konstruktsioonid terved olema. Aga paksus lumes mütates selgus ka tõsiasi, et reedene lõunatuule tuisk oligi kuuri põhjapoolsele otsale küüru kergitanud.

 

Hallpea-rähn

 

Hiiremaratoni rajad

Küllap on aegajalt paistvad rõõmsad päikesekiired ja „soe“ ka hiirerahvale meelt mööda, igatahes algas kesknädalal üks hirmus lumel vudimine. Jah, need meetrised hanged kannavad mõnusalt hiiri ja nii on igal hommikul siin-seal lumele jäetud uus pisikeste jäljetäppide rida, sabakriips kõige keskel. Kitsedel nii lõbus ei ole. Kitsesõrg on jätnud rannamännikus sügavad augud, kuid oma magamisaset nad maapinnani enam kaevata ei jõua ja see ei ole hea märk. Ka metsanotsud on tõsiselt hädas. Looduskaitsja Enn Vilbaste räägib, kuidas ta metsast tulles näeb metsseakarja pidevalt ühes kohas ja isegi autohääle peale ei liigu nad enam paigast. „Mine ja süga neil või selga,“ kirjeldab ta. RMK riigihange metsateede lahtilükkamiseks kukkus aga läbi, sest ükski talumees ei taha väheldase tasu eest bensiinitonne hangedesse matta ja oma põllutehnikat teeäärsete kändude vastu puruks sõita. Metsavahte aga enam pole .

 

Tuterdavad kährikud

Sestap tuleb jälle soovitada linnainimesel loomi veebikaamerast kaeda. Ja põnevat on seal palju. Ilmamees Gennadi Skromnov  ütleb: „Sulailm tõi metsakaamera ette 9 kährikut, aga askeldada saavad need madalakõhulised paksus lumes vaid söötmiskohtade läheduses, kus loomarajad sees, ülejäänud peavad proovima edasi põõnata. Ilmatsalu kährikud aga söövad nohinal vilja.“ Kotkakaamera ees käivad endiselt poseerimas neli merikotkast, kuid nädal tagasi saabus uus staar – maakotkas ehk vana nimega kaljukotkas, veel üsna noor lind. Kaamera ette astuvad need kaunid suured linnud enamasti päeva teisel poolel. Hülgekaamera on aga nii paksu lumme tuisanud, et tehnika ise ei suuda enam pilti ette saada.

 

Nagu igal aastal jaanuarikuus, ootab Eesti Ornitoloogiaühing ka tänavu andmeid talvituvate veelindude kohta. Loenduse keskseteks kuupäevadeks on seekord 15.-16 jaanuar. Sinikael-pardid.

 

Nüüd loeme parte!

Rambivalgusest väljas aga keeb samuti vilgas linnuelu. Enne tuisku trügisid toidulaudadele isegi tutt-tihased, sinitihastest ja rasvatihastest rääkimata. Meie kase otsas tervitas mind ühel hommikul valju vilega hallpea-rähn. Kõik pardid tuleb aga nüüd igalt poolt kokku lugeda. Linnumees Leho Luigujõe annab teada: „Algab järjekordne rahvusvaheline kesktalvine veelinnuloendus. Sellel aastal on valitud loenduse keskseteks kuupäevadeks 15.-16. jaanuar. Nii nagu varasematel aastatel, lähevad kirja ka kõik teised jaanuaris tehtud vaatlused, kuna osadel vaatlejatel ei pruugi keskne nädalavahetus vaba olla. Kuidas kaasa lüüa, seda vaata http://www.eoy.ee/node/300.“

 

Salapärased tuled jääl

Metsajõed on taas täis ja seda vett jätkub nüüd ka Peipsi jääle. Neljapäeval järvel suusatamas käies põgenesime Aotähega sealt kiiresti, sest suusad muutusid peagi rasketeks kollase jää pakkudeks. Seda kummalisem oli laupäeva hommikul pimedas näha, kuidas järvejäält paistis mootorsõiduki hele tuli. Olid need siis kalaleruttavad sikuskamehed või suisa salakaubavedajad?  Tegelikult on järvejäält suurem osa lund ära tuisanud ja vähemalt nädala alguses oli seal päris mõnus suusatada, lumi on inimkõrguste hangedena roo vahel, metsa all ja õuedes, meie mesipuud on silmini lumes.

 

Raudtamm on hariliku tamme teisend, kes sügisel lehti ei langeta

 

Taimejutt: Miks tammepuu lehed katkised on?
Vanapaganal tulnud pähe Taevaisale üks sigadus korraldada. Taevaisa aga näinud mehikese läbi ja lubanud temaga tegemist teha alles siis, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on. Vanapagan rõõmustas juba oma plaani täitumise üle ja ootas pikisilmi sügist. Aga, oh, ebaõnne! Lehed ei varisenud tamme otsast. Ootas pika talve, ootas tüki kevadet, tammelehed ikka oksal vapralt rivis. Alles siis kui uued lehed olid juba päris suured, langesid mullused kolletunud lehed aegamööda maha ja Vanapagan sai aru, et Taevaisa teda üle oli kavaldanud. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja kraapis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja manitseb oma lõhutud lehtedega igaühte Vanapagana tigeduse eest.

 

Tsitaat:

Kui vanapoiss kosjasobitamisega hakkama ei saanud, siis suitsutati teda liivatee ja kadakaokstega, millele lisatud natuke koirohtu. Siis läks kohe asjaks.