Fotod: Tiit Hunt
Nolgus
Nii nolguse kui meripühvi kudeaeg kestab meie rannikumeres ka veebruaris. Miks me eelnimetatutest ja merihärjast eraldi räägime? Kudekohad on erinevad. Kui merihärg koeb liivale siis meie tänased tutvustatavad eelistavad kivipõhja, kalameestelgi hõlpsam liikidel vahet teha.
Loe merihärjast:
Võldaslased (Cottidae) on suuresilmalised ja suurepealised, lisaks ogastatud, mõnel on „sarvi“ rohkem, teisel isendil vähem. Lühike keha on kiirelt ahenev ning pole kaetud soomustega vaid luuplaatide või naastukestega. Rinnauimed kui lehvikud, teised uimed suured ja kõrged. Isendid on värvuselt väga erinevad. Pikkust kuni kolmkümmend sentimeetrit ja kaalu nelisada grammi.
Meripühvel
Merihärjale sarnaselt valvavad võldaslaste isaskalad koetud marja kuni koorumiseni.
Meripühvel on nolgusest väiksem kuni kaheksateist sentimeetrit pikk, kuid värvikam, mõni isend suisa „karnevalikirju“. Kala pea on kurrulisi ja paarilisi ogasid täis, ega teda asjata pühvliks kutsuta.
Toidulaud on mõlemal liigil sarnane: koorikloomad, hulkharjasussid, vahel vetikaid. Aga täheldatakse ka röövtoidulisust.
Võrkpüünistest raskelt eemaldatavad põhjakalad, kätte võttes ajavad lõpusekaaned laiali ning tekitavad lihaseid pingutades madalat ja urisevat heli. Teadlased on arvamusel, et võldaslased kasutavad helisid omavaheliseks kommunikatsiooniks. Põnevad tegelased meie rannikumeres.