Foto: Arne Ader
Risttee. Jänese jäljed lumel
Halljäneste talvetoiduks kujunevad paksu lumekattega puude võrsed, pungad ja koor. Ikka haab, paju, pihlakas, kask metsaveertes, aga pahanduste tegemiseks läheb viljapuuaias. Lumi kannab jäneseid ja aedade ületamine kõrgetelt hangedelt on lihtsamast, lihtsam ning ringi liikumist alustatakse alles õhtuhämaruse varjus.
Vaatad ja mõtled, miks on tavaliselt vaid mõne üksiku noorema viljapuu tüvelt koort kõvasti näritud ja puud tõsiselt kahjustatud? Kõik loomad vajavad seedimiseks vett ja viljapuu, mis kasvab veesoonel on talvest hoolimata tükk maad parema veevarustusega, seega jupp maad mahlasem – see on üks võimalik seletus, aga jäneste tembud on vahel ettearvamatud.
Halljänesed söövad oma toitu kaks korda kuna neil on lihtsa „ehitusega“ magu ja toitainete täielikumaks omandamiseks on jänestest koprofaagiks kujunenud. Esmane ja vedel väljaheide süüakse uuesti sisse ja teistkordse seedimise järel väljutatakse meile tuttavaid „jänesepabulaid“.
Vaenlastest meie halljänestel puudust ei tule, nende hulgas on nii kiskjaid, kui röövlinde, kes suudavad kolme kuni seitsme kilosest täiskasvanud loomast jagu saada. Kuid jänesed on kiired, osavad ja tunnevad oma elupiirkonda ning varjumise võimalusi maru hästi. Nii polegi hulgaliselt sigivate halljäneste keskmine eluiga kuigi lühikene e kuus aastat ning hinnanguline arvukus ületab neljakümne tuhande piiri.
Olenevalt talveilmadest algab halljänestel jooksuaeg veebruari teisel poolel. Järgmine nädal lubab selle talve karmimaid pakaseid, vaatame, kuidas asjad arenevad.