looduskalender.ee

 

 

Mäger

Meles meles

 

Koos novembri püsilumega jäi mägralinnakute ümbrus päris vaikseks. Isegi paarikümne sentimeetrise läbimõõduga uru sissekäigud topiti lehe – sambla tropiga kinni.

 

Pesalinnakuid on hea rajada künklikule, liivasele maastikule, kus põhjavesi sügavamal. Kujutluses võiks pakkuda Lõuna  - Eestit, aga eks neid on mandril kõikjal, kus tihemini, kus hõredamalt. Saaremaale asustati mägrad poole sajandi eest ja seal on kasvanud tugev populatsioon.  Arvukuseks hinnatakse üle kolme tuhande isendi.

 

Ühiseluviisilised mägrad veedavad suurema osa elust urus, talviti suurtes ja vanades linnakutes mitu pesakonda koos. Pesaurud on vooderdatud lehtede ja samblaga. Talveuinakus e tardunes liigutakse urgude süsteemis veidi ringi, vahetatakse kohti ja kui vajadus,  käiakse käikude kõrvalharudes „asjal“, kuigi organismi talitlused on aeglustunud. Mäger peab ennast puhtaks loomaks.

 

Mägraemandad alustavad õige pea poegimisega. Vastsündinud on pimedad, halli ja siidise karvaga. Silmad avanevad viie nädala vanuselt ja urust toob emasloom noored välja kaheksa nädala möödudes.

Mägrad ei ole viljakad, tavaliselt kaks ... kolm poega ja emaslooma järgmine poegimine toimub vahel paari aasta möödudes kuna vastsündinud sõltuvad mägraemast sügiseni, aga tihti kogu esimese elutalvegi.