looduskalender.ee

 

Tuisutants

 

Külmalaine joonistas päikesele samba alla. Nädalavahetuse õhtuhakul ja varahommikul jooksis veripunane lint päikesekerast lumele otsekui lubades: soojendan sind, saame pakasest võitu!

 

Kui nädala alguses suutis päike veel niipalju maad soojendada, et Pärnumaal majaveeres sulas maapind välja ja mu vennalapsed leidsid peenralt näpuotsasuuruse lumikellukesenina, siis nädalalõpp pööras sootuks ära... Krõmpskõva lumi ei lase taimelast läbi, aga ei kanna veel ka suurt inimest üle kolme - nelja sammu. See - eest suusalumi oli oivaline, just praegu oleks ka kelgutades saanud kõige pikemad linaliud. Tuisukeerutused mässisid teed paksu lumeloori ainult Edela - Eestis, idas säras päike ja vaid kohati viskas hangeservast tuisutantsu. Aga pakane, jah, pakane näpistab nüüd ninaotsa igal pool Eestis, Aotähel õnnestus laupäeval Tuhamägede tantsupeol vaid lühikese kivihiie - retkega endale kaks valget südamekujulist laigukest põskedele külmetada, sõbrapäevaks on need küll juba kadunud.

 

Lumikellukese tulemine

Peale lumikellukese puhkeva kevadilu on kraavikaldad ja põõsastikud tihedalt täis valgeid pajutibusid, mida on sel aastal tavatult palju. Ka sarapuu- ja lepa - urvad olid nädala algupooles juba pikad ja painduvad. Mets ise ja pargid näitasid nii rõõmsat kevadtooni, et see meelitas Tartu Toomemäele kohale kamba künnivareseid, kes valjult lärmates pesasid üle vaatasid. Valge-toonekurgede pesakuhilad on nii paksu lumemütsi all, et tundub: enne jaani ei sulata seda lahti ka aprillis Egiptimaa kuumast saabuvate isakurgede tagumikud. Aga kõik põhjapoolsed pesitsejad – urvalinnud, leevikesed, mõned siidisabasalgad – on endiselt siin ja puistavad järjekindlalt meie puude seemnesaaki.

 

Siidisaba einestab lodjapuul

 

Metsisemäng

Kevadistest pesasättijatest ja vilistajatest on kuuldavasti tagasi ka esimesed kuldnokad, aga küllap paarikümnekraadine külm neidki nüüd nokki ümber pöörama sunnib. Pille Tammur nägi Alam - Pedja kaitsealal, kuidas metsisekukk keset autoteed rõõmsalt nokka naksutas ja kevadmängu harjutas. Tetrede mänguringide jaoks peaks küll veel vara olema. Seevastu rongad vaid kahekaupa tuuritavadki, vigurlendu saadavad rõõmsad kronksatused. Kui me Aotähega võsaservas harakapesa piilumas käisime, siis seal ei olnud veel kedagi askeldamas. Rähnid on küll muutunud aktiivsemaks, aga trummisoolosid veel ei kosta ja kui, siis ikka alles vastu pekki.

 

Tantsiv orav

Kolmapäeval ajasime rannas Aotähega ka ühe rebase jälgi, ei olnud veel teist jäljepaari kõrval, nagu mitmelt poolt Eestist juba kuulda on. Aga rebaseisand oli sirtsutanud küll igale lumest välja ulatuvale kivile ja rootutile. Suusamäel oli käinud korralik tingel - tangel, kuid seal oli ringi tormanud orav, kogu mägi oli lehvikjälgi täis. See polnud ilmselt päris niisama tants ja mis päris kummaline: orav oli lõpuks istunud naabrite rannakiigele ja seal ühe käbi põhjalikult lahti harutanud, kusjuures pingil ega lumel polnud näha ühtki männiseemet, kõik oli nahka pandud. Nädala alguse sula tõi Tartus lumele tatsuma ka esimese siili, endiselt on näha kährikuid. Kitsesõrad vajuvad aga jääkoorikust läbi ja nemad vaesekesed on ikka kõhuni lumes.

 

Tartu Toomemäe pesapaikadele on saabunud esimesed künnivaresed

 

Kevadistest pesasättijatest ja vilistajatest on kuuldavasti tagasi ka esimesed kuldnokad, aga küllap paarikümnekraadine külm neidki nüüd nokki ümber pöörama sunnib. Pille Tammur nägi aga Alam-Pedja kaitsealal, kuidas metsisekukk keset autoteed rõõmsalt nokka naksutas ja kevadmängu harjutas. Tetrede mänguringide jaoks peaks küll veel vara olema. Seevastu rongad vaid kahekaupa tuuritavadki, vigurlendu saadavad rõõmsad kronksatused. Kui me Aotähega võsaservas harakapesa piilumas käisime, siis seal ei olnud veel kedagi askeldamas. Rähnid on küll muutunud aktiivsemaks, aga trummisoolosid veel ei kosta ja kui, siis ikka alles vastu pekki.

 

Ämblike viimane sebimine

Värske kevadine valgus pani meie toas nädala alguses ringi jooksma ämblikud – hüpik - ämblik puges hooga kohe mu klaviatuuri alla. Njah, aga laupäeval nokkis punane kukk kõik need vahvad kaaslased. Liiga palju ja arusaamatutel põhjustel põleb praegu maha talumajasid, kusjuures paljud neist on korralikud ja järgivad kõiki euronormatiive. Ja ikka ja jälle ei jätku tuletõrje - autodel vett, lihtsalt pole vee - võtukohti. Nii on päästjate ainsaks strateegiaks kasta kohalejõudnud veekogusega majaseinu, seest aga susiseb väiksemgi tulekolle lõputuks kaoseks. Nii et mõnda aega ei saada ma ilma - uudiseid Eesti idapiirilt Vilusi külast, küll aga hoian silmad lahti neis paigus, kuhu satun, ja küllap vajavadki paljud põnevad looduspaigad uudiste vahendamist.

 

Emajõgi jäätub. 12. veebruar 2011, Kärevere