looduskalender.ee

Kanada laglede rändeparv puhkab lumisel nurmel. Tuuline 24. märts, Aravete

 

Keerlevad- veerlevad lumevihud! Just nii tekkisid muinasjutud tuisutalve ja kauni kevade võitlusest... Kuidas Tuisueit näitab viimast korda oma jääpurik - hambaid ja üritab laululinde oma valgesse tuisuseelikusse mässida.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Seda, et talv veel taganeda ei taha sai tütreke Aotäht hästi aru juba teisipäeval. Käisime Nõmme ökopoes. Poe kõrval männi otsas ajasid oravad oma kevadasju – üks neist sibas ümber männioksa peale tehtud oksasasipusa-pesa ümber, teine mangus armuvalus piiksudes kõrvalkasel... Aga poodi minnes valis Aotäht riiulilt kaks porgandit – väiksema krõbistas ta ära juba koju minnes, aga suurem minevat: „Lumememmele ninaks!“ Püüdsime küll lapsele õhtul suppi keetma asudes rääkida, et on kevad ja porgand peab siis aasta aega ootama. Otsus oli aga vankumatu... ja järgmisel hommikul oligi mõnus pehme ökoninaga lumememme pätsimise lumi maas.

 

Jääservale roninud laululuigega juhtub see, mida tuleb meil ette libedatel tänavatel

 

Vaata õue!

Tuisueide tõsised tantsukeerud algasid aga neljapäeva õhtul, juhtus 70 autoga ahelavarii Soomes, õhtul tuiskas Kirde - Eestis – lumesammas tõusis EMHI ilmakaardil sealkandis juba 76 sentimeetrini. Reedel asusin minagi päikeselisest Tallinnast teele Võru poole ja sain teada, miks Tallinn-Tartu maantee on ohtlikum kui tuumajaam. Peale kevadise keerdtuisupilve sisse jõudmist ja nelja auto ahelpõrkumist nähes helistasin ilm.ee - inimestele ja palusin edasi anda teate, et väheste oskustega inimesed ei kiirustaks teele. Aga veel Käreveres luges Villu Vane riigiraadiost politseiuudistes ette ikka ärandatud sõidukite lugu, ei sõnagi 20...50-meetrisest nähtavusest teel. Delfi.ee - s oli küll juba uudis 11 auto kokkupõkkumisest Rakvere lähistel. Siis helistasin päästeametisse ja palusin edastada ilmainfo. Suunati mind 1510 maanteeinfo telefonile ja sealt teatas üks kena naistehääl, et pole viga: „Meil siin Harjumaal paistab päike!“ Soovin edaspidiseks neile lahtikäivaid aknaid ja märkamist, et kui maanteekaamera näitab ekraanil vaid valget lumepalli, siis on midagi „mäda“.

 

Kevad on lindudes

Selles tuisukeerises oli aga ka päris palju kevadlinde, kuldnokkasid ja lõokesi, rästaid ja künnivareseid. Tõsi, päris tuisusüdames olid nad peitu pugenud. Aga väiksemast lumesajust linnud ei hooli, kevadtõtt on suur. Nädala keskel tuli teade, et Tõrvast läks ühel päeval üle 2000 siidisaba. Sorgus sulgedega sookured ja hallhaigrud on kohal. Viimased tulijad on punarind, laulurästas ja koguni linna korrusmajade ööbik – must - lepalind. Juba kostab lääne pool pilvepiirilt hanede hõikeid, vabal veel on partide siluetid. Kaelustuvisid on teeääred täis, isalõokesed kipuvad üksteisega juba lahinguidki pidama. Siiski, Pärnumaal nägi vend, kuidas kaks lõokest tulid toiduotsingule söögimajja. Looduskalender.ee talilinnukaamera pakkis aga selleks aastaks juhtmed kokku.

 

Varesed on kogunenud ööbima lumele. Puuokstest õrtel pole see võimalik, sest tuul on liig vali

 

Loomfaktor juhtmete kallal

Üllatav on aga see, et juhe läks katki sel nädalal kahel loomakaameral – hülgekaameral ja Metsakaamera 2-l. Ivar Jüssi lugu rebasest - juhtmenärijast teavad juba paljud, aga ilmamees Gennadi Skromnov räägib, et näib nagu oleks ka teise kaamera pildita jäämine loomade töö. Ei tea, kas püüavad loomad meile teada anda, et tuumajaama avariiks ei ole vaja vaid inimfaktorit – piisab ka loomfaktorist – roti teravatest hammastest. Merikotkakaamera ees ootasime aasta tagasi Linda esimest muna, vaatame, mis sel aastal saab. Kindlasti tasub praegu ise suuskadega metsas käia, on palju põnevat vaatamist. Võrumaa mees Urmas Veeroja kirjeldas, kuidas sattus suusatades nägema kolme rebase mängutralli: „Esimesel hetkel mõtlesin, et ilmselt marutõbised rebased, et inimest ei karda, aga siis sain aru, et sattusin nende maailma, olin vaid kõrvaltvaataja selles looduse tegelikkuses.“ 

 

Punased pajud

Taimeilm ei taha kuidagi kevadega kaasa minna, aga mida sa teed, kui varbad on soojas vees, aga keha külmetab. Ei raatsi ju õiekesi külmetama saata. Isegi vahtrad lõpetasid sel nädalal ajutiselt maitsva magusa neste andmise. Sellest hoolimata on Võrumaa pajude koor juba leekivpunane, väikesed kenad valged müksukesed küljes. Lepikud on lillakaspunased, kaasikud nõndasamuti. Jah ja mäeküljed on kuluselt paljad ja suisa kutsuvad avastama, mis seal on, paraku paistab veel vaid orasheina esimesi piike. Lepaurbade vahelt piilub nüüd ka juba õige veidi kollast. Aga tark ei torma!

 

 

Taimejutt: Miks kuuskedel on okkad?

Muiste käskis Vanaisa loomi Emajõge kaevata. See olnud suur ja raske töö. Et loomi olnud palju ja kõik hoolega töötanud, edenenud töö siiski kiirelt. Kui jõesängi kaevamisel oli jõutud ühte kuusemetsa, olid kuused tõstnud nurinat. Nurin tekkinud sellepärast, et loomad olid loopinud pori, mis jõesängist saadi, kuuskede okstele. Kuuskedel olnud suured lehed ja need võtnud pori kinni ning koorem olnud nõnda raske, et palju kuuseoksi murdunud. Kuused muidugi ei olnud sellega rahul, nurisesid ja nõudsid, et neil oleks samasugused lehed kui mändidel ja kadakatel. Viimaks lubas Vanaisa neile seda. Aga oma nurisemise eest saanud nad palju tihedamad okkad, nii et talvel peale lumesadu saaksid nad natukenegi koormat kanda – sest mida tihedamad okkad, seda rohkem võtavad nad lund kinni.

 

Tsitaat:

Näsiniinepuud ei tohi õitsemise ajal katsuda, siis kaob eluõnn.