looduskalender.ee

 

Punarind

 

Kevadiselt helerohelise muruplatsi on värske kevadvihm puhtaks pesnud. Iga vasttärganud kõrre otsas hiilgab vihmapiisk. Sellel rohelusel askeldab pisike linnuke, erkoranž pudipõll ees.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Pudipõllega punarind, tema see on, napsab kevadsoojast vudima pääsenud putuka siit ja teise samblatuti alt. Kõht maitsvaid koivakesi täis, hüppab ta põõsa kõrgemale oksale ja laseb valla heliseva laulurea – selles laulus on veerevaid pärleid, flöötivat kevadigatsust ja sügavat meloodilisust... on kevad! Musträstas pühib noka teopraest puhtaks, kiriteo kodasid jääb ta prassingukohale vedelema terve hunnik... ja kätsatab pahaselt, kuid temagi kuldkollasest silmaümbrusest helgib vastu justkui kevadine päike. Taamal vastab talle valjult vilistades teine musträstas, mis omakorda vallandab jutuhoo musträhnis – valjult seletab ta midagi oma naisest Krõõdast ja kallimast Liiast, hüüdes vahel tõredalt: „Krõõt! Krõõt!“ ja siis jälle igatsevalt: „Liia! Liia!“ Äkki jääb metsatukk vaiki... kostab haledat koerakila.

 

Suurvee piiril metsa all otsib toitu leethiir

 

Esimesed sammud

Lippan mäekülge pidi alla, eemal naabri juurest paistab keegi liikumas. Küllap tekkis koeraga ebakõla, mõtlen ja lähen taas maja poole. Aga üle vett täis oja minnes kuulen truubilt niutsumist: „Sulps!“. Pisike mängukaru mõõtu kutsikas siputab vees. Haaran kutsikast kinni ja viin ta kiiresti maja juurde. Teki sisse mähitud kutsikas saab peagi sooja ja meie nõutus kasvab... kust sai kutsikas siia metsa sisse? Eriti nälginud ei paista ta olevat, igaks juhuks jagame temaga oma päevapiima. Aotäht paneb kutsikale kiiresti ka nime – Tupsu. Endale jätta me poolkodutud kutsikat siiski veel ei julge, kuigi soov on suur. Telefoni teel naabreid küsitledes saame teada, et hommikul oli lähedal asuva talu bernhardiiniema võtnud neli kutsikat sappa ja metsa läinud, sest järgmine päev pidi pereheitmiseks minema – perenaisel oli kavatsus minna turule kutsikaid jagama... Õhtuks saame teada, et neljast pisikesest rändurist jäi siiapoole Toonela teid vaid pooleteistkuune Tupsu...

 

Hall lepp õitseb

 

Võidujooksev tärkamine

Aga päev Kütiorus kingib meile veel lõputult kauneid hetki. Sinilillede meri on otsatu, kopsurohud on sõrmepikkused. Lepp tolmab ja pajuurbade ümber tiirlevad kimalased. Ilma marlita kasemahla nõu saab täis sääsejalgu, mahl ise jookseb suisa sirinal. Naadid põõsaste all kerivad lahti oma lehevaresevarbad, nartsissidel on õienupud. Rabarber maja lõunapoolsel küljel torkab silmnähtavalt oma punasest pungast välja esimese rohelise lehe. Murulaugu maitse saab suhu. Muld ise on käega katsudes valmis mis valmis, jätkuks ainult päevasooja. Jääb vaid kaasa tunda Põhja-Eesti rahvale, kes meeleheitlikult lund laiali üritavad kühveldada – Võrumaal on lund veel vaid metsa all ja põhjapoolsetel nõlvadel. Kaja Kübar annab Pärnumaalt kirjeldab, et õitsevad kuldtähed ja toomingate pungad näitavad juba rohelist. Lepiklilli veel näha ei ole, aga seenevana Erast Parmasto annab teada, et sel aastal olevat erakordselt palju verevat karikseent.

 

Emajõgi uputab

Paljud lepikud ongi praegu sügava vee all, kui Pärnumaal hakkab vesi tasapisi taanduma, siis Emajõgi näitab võimu. Tartus on Anne kanal ja Emajõgi peaaegu üheks saanud. Anne plääžil ujub aga mõnuga vees jalgu sulistades ilus, kaunis kühmnokk - luik. Luikesid ja hanesid on nüüd kõik kohad täis. Haned sebivad pidevalt siia - sinna ja üritavad põldudelt nahka panna kõik selle, mille põllumehed sinna talvel külvasid. Kütiorus kuulsin ka esimest lagleparve ülelennul. Tedremäng käib põldudel ja rabas täie hooga. Sõrve linnujaama jõudsid tutt - tiirud, heletilder... ja lohelaudurid...

 

Tulvavesi Mustjõe luhal

 

Taimejutt: Karu kellad

Vanal ajal, kui karu kord kaeras käinud, pole ta teadnud aimatagi, et peremees sulastega teda võsas varitseb. Kui karu parajasti hävitustööl olnud, tunginud varitsejad teravaid tapariistu tarvitades karule kallale. Karu pannud põgenema ja jooksnud nii suure hooga, et kaotanud oma „kellad“. Pääsenudki terve nahaga. Kaotatud kelladest aga kasvanud isesugused taimed, mida praegugi kutsutakse karukelladeks.

 

Tsitaat:

Kui jürilill enne jüripäeva õitseb, tuleb vihmane suvi.