Sulestik on ronkadel must, jalad mustad, nokk must ja silmad on samuti mustad. Enam mustemat lindu pole - "ronkmust".
Meie merikotkaste kaamerapildis liigub neid alla paarikümne paari. Nad on aasta läbi sarnases sulestikus ja paaridena koos. Erksad ja targad linnud teavad kus toitu otsida, teadlased väidavad, et lisaks teravale nägemisele, heale kuulmisele on neil arenenud samuti lõhnameeled ja lume alla mattunud raipe leidmine pole neile takistuseks. Hommikul saabuvad nad söödaplatsile juba hämaras olles kotkastele kindlaks märgiks - et ümbrus ohutu.
Olgu ilm päikseline või nagu täna laia lumega, päeva pikkus on mängulised linnud hullama pannud. Isaslind peab avaldama oma kaasale väärilist tähelepanu pakkudes nokast sümboolseid maiuspalu, millele emaslind väärilise flirdiga vastab. Vaatepilt võib vahel päris naljakaks kujuneda ja muidugi kevadised ronkade hääled, sellest võiks rääkima jääda... Vanalinnud on autoriteedid kogu seltsingus ja ronkade omavahelisi konflikte me ei näe. Kotkad, rebased teavad, kui väärikad on nende naabrid ning murtud ronka metsas naljalt ei näe, nemad omakorda võivad kotkaste elu küll oma huvides ebamugavaks muuta.
Pärimustes ja muinasjuttudes sehkendavad kaarnad põlislaantes elavate nõidade ja muu sellise rahvaga, aga neid pole kunagi kurjusega seotud - ronka on peetud targaks linnuks, kelle nõuandeid oli mõistlik kuulda võtta.
Muistsed põlismetsade asukad on tänaseks vähesel määral ka linnadesse kolinud. Mõni aasta tagasi oli veebikaamera Kultuurikatla korstna otsas, kus ronga pesitsemist enne remonti sai näha. Sealt sai tuule tiibadesse kaks linnalist noorlindu.