13. jaanuar. e-hommik
Toidumaja külastab üha vähem linnukesi. Puukoristaja on kadunud, see on kurb – ta oli kiindunud õueelanik. Tihaseidki on vähem näha ja needki, kes tulevad, on justkui läbilendajad. Paiskuvad nooljalt toidumajakesse, napsavad seemnekese – ja läinud nad ongi. Varem olid nad huvitatud muustki, kui seemnetest. Võibolla on see seotud õue muutumisega? Võibolla on linnud rännanud e-õuele? Võibolla tulebki edaspidi panustada mitte õuele, vaid e-õuele? Võibolla ei esine õu mõne aasta pärast enam mullakandjal, vaid virtuaalselt, e-õuena, ja sellel elamiseks ja olemiseks tuleb osta õueluger? Luger?
Õueonu mäletab, et kunagi elas sihuke keelemees nagu Johannes Aavik. Tema arvas, et eesti keeles on liiga vähe sõnu, palju vähem kui prantsuse keeles. Ja hakkas sõnu juurde mõtlema. Näiteks õõv, mis peab ju ühes haritud keeles olema. Mõni sõna oli kole inetu, näiteks luukere. Aavik pakkus selle asemel välja luger. See ei läinud käiku. Ootas oma aega, nüüd on saanud eesti keeles oma rolli. Raamatuid loevad moodsad inimesed lugerist ehk luukerest. Tuleb end hakata valmistama e-õue peale minekuks. Selleks tuleb e-smalt e-dendada e-lu e-levantide e-rakonnas.
13. jaanuar. Tumehommik
Me suudame näha ja kuulda, katsuda ja haista ja maitsta vaid üht protsenti kogu universumis sisalduvast energiast ja ainest. Ülejäänud 99 protsenti on tumeenergia ja tumeaine, millest ei ole meil siiani halli aimugi. Nõnda on ka õuega. Me suudame näha ja kuulda, katsuda ja haista ja maitsta vaid üht protsenti kogu õuest sisalduvast energiast ja ainest. Ülejäänud 99 protsenti on jäänud meile tumedaks. Kogu maailma õueonud! Ühendagem kõik jõud õue helestumise nimel!
Muide, Slavoj Žižek arvas, et kõnelda saab vaid ühe protsentiga inimkonnast, ülejäänud 99 protsenti on …, aga eks vaadake ise, kes nad on, siinkohal piirdub Õueonu omadussõnaga „tume“, kelle kohta saab ütelda: „Mis sa istud, tume tumba!“ Õu ei istu kunagi nagu tume tumba. Küll aga istub õu Õueonule.