Pildistas Arne Ader
Lääne-Eesti niisked niidud on villpeavalged
Nädala neli ilmamärki:
metsmaasikalõhn,
nirgipere piiksumine,
ööliblikalend
ja põuakuumus.
Jaaniöö oli sel aastal eriline. Pimedust ei olnud hetkekski, sest see mustama pidanud taevas, mis napilt viie tunni jooksul kella 23 kuni hommikul 4-ni olema pidi, oli läänekaare loojumiskumas ja päikesetõusu hahetuses. Vahepeale jäi superkuu, nii suur ja kollane täiskuu, et see ei jäänud märkamata kellegile. Ses Koidu ja Hämariku valgustantsus oli õhk täis tuhandeid hääli ja lõhnu. Kas olete tundnud, kuidas lõhnavad jaanitule juures aianurgas naadid – õigeveidi on neil pärnaõie lõhna, aga meie kodumaised pärnad veel ei õitse. Naadi õitehurmast kõlab läbi teeroosi mesimagus lõhn ja maja tagant klaastrepi kõrvalt tuleb pahvakas lapsepõlve suvehaku lõhna – ebajasmiini õitevahus põõsas on ka ööliblikate maiuspala. Ja metsmaasikaid, neid võib praegu lõhna järgi isegi pimeduses otsida. Seda lõhnabuketti ilmestavad ööhääled. Ristiklinnu sirin viib mõttele, et kas tõesti juba heinaritsikad, ei, nemad alustavad siiski juuli keskpaigas. Ja vanapoistest rukkirääkude hõiked harakputkesel heinamaal – ehk on veel mõni vaba pruut! Ja kummaline küll, aga kõik väikesed laululinnudki ei malda jaaniööl magada – isegi metsvint lööb öösel kell üks laulu!

Hallhaigru poeg kaitseb end suvekuuma eest, lastes tiivad rippu
Lendav taevas
Muidugi on öötaevas põnev jälgida, millised lennuvirtuoosid on parginahkhiired, kellel suvikoloonia maamaja voodri vahel või vanas õuepärna õõnes. Kusagilt tulevad tiigi kohale ka veelendlased – taevas on täis väikeseid batmani-kontuure. Esialgu tundub, et nad tiirutavad õhus lihtsalt lustist, aga õhk on täis ka ööliblikaid. Silma jääb ainult mõni suurem suru, kes vurinal lõkkevalgusel inimesi uudistama tuleb. Põnevaim on neist pea käelaba pikkuste tiibadega sirelisuru, kes oma pika londiga kuslapuu mesinestet imema tuleb. Lõhnava kuslapuu lõhn paneb praegu inimestegi pea ringi käima.
Liblikatest lilleõied
Päevaliblikad poevad aga juba akendest ja ustest sisse. Sinitiivad istuvad taimedel, kui pisikesed õiekesed, leektiivad on kui tulipunased lillekesed. Kuumad metsavaheteed on täis suuri loperdavaid tumepruune kiirgliblikaid ja haavalumikuid. Tartumaal Vooremäe raudallika sõnajalgadel istuvad aga erksiniste tiibadega vesineitsikud, justkui sõnajalaõied, mis leidmisel maa-aluse linna suurte varandusteni pidi juhatama.
Mudastes veekogudes ja soodes õitsevad vesiherned
Põdrakanepi õieküünlad
Suurim üllataja on sel aastal aga taimestik. Kui kevadel ei jõudnud me sooja jõudmist kuidagi ära oodata ja lumi tundus igavesti maha jäävat, siis praegu on loodus seitsmepenikoorma saabastes käinud. Paljud taimed, mis muidu juulis õitsevad, on jaanipäeval täisõites. Põdrakanepi küünlad lõõmavad, vesihernes kikitab tiigiveest püünispaunakeste kohal kollaseid õisi, soovõhk on oma kallaõied valla löönud. Ja Aire Orula kirjutab, et murakad kikitavad juba punaseid marjanupse. Muidugi on metsasügavuses kuldamas kukeseened, „Nii vara!“ jääb vaid öelda.
Kaamera lasteaias
Kuigi Põhja-Eestis on tänavu võrreldes lõunaga vapustavalt vähe sääski, on põhjust ka natuke toas istuda. Looduskalender.ee veebikaamerates on sündimas palju põnevat. Must-toonekure lapsevanemad jätavad pojukesed juba terveks päevaks üksi, aga kalakotkaste pesas on käimas tants ja trall. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb: „Pessa tassitakse kala kala järel, kolm poega nõuavad aina süüa. Aga väike-konnakotka pessa on nüüd jäänud vaid üks poeg, paljud nägid, kuidas nõrgem pojake lihtsalt ära söödi. Aga see on looduse seadus, rohkem lihtsalt ei suudeta poegi üles kasvatada. Merikotka veebikaamera on praegu kaablirikke tõttu maas, kuna vanalinnud on pidevalt pesas oleva ühe poja juures, siis ei saa seda ka parandama minna.
Tänavust jaaniööd jääb meenutama superkuu - Maale tavapärasest lähemal asuv Kuu
Kui seitsmamagaja päeval (27. juuni) sajab, siis tuleb seitse nädalat järjest vihma.
Soovitus: Kui maakodusse on teie äraolekul tekkinud allüürnikud, siis laske neil olla. Linnupojad lendavad varsti pesast. Meil on nirgipesa pliidi all, aga küllap peagi pojad pesast lahkuvad. Toaskükitamise asemel võiks käia lastega kalal, sest praeguses suplussoojas vees meeldib särgedel ja ahvenatel ning kokredel ussikesi näksida – kalaõnn on ka algajatele praegu tagatud. Metsmaasikad piimaga tasuks aga kindlasti ära proovida, nii et tops näppu ja raiesmikule! Kindlasti tasub varsti ka esimesi mustikaid luurama minna. Ja praegu on hea lastega taimi õppida, õitega taimed on kergesti määratavad ükskõik millise määraja järgi – aga poest või raamatukogust tasub üles otsida „Eesti taimede kukeaabits“.
Maatohter: Luupainaja
Eestis peeti luupainajateks inimesi, kel iseäralik nõiatarkus teada on. Seloine kel kahekordsed ambad suus on. Selline inimene valib kellegi ohvriks ja hakkab öösel painama, nagu kivi istub öösel rinnul ja niisugune painamine muudab ohvri higist nõretades märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Tänapäeval võib inimene abi saada unetohtri käest, kuid vanasti arvati, et luupainajast saab lahti, kui voodi alla pussnuga panna või luupainaja kinni püüda – selleks suletakse ööseks kõik toa pilud ja augud ja jäetakse vaid üks avaus. Kui näha, et inimesel luupainaja peal, tuleb avaus sulgeda. Tuntakse luupainaja ära, eu tule ta enam painama.