looduskalender.ee

 

Ajakirja Loodusesõber põimukuu numbri lugu huntidest ja karjakasvatajatest sobitab vaherahu, kinnitades, et karja on võimalik kaitsta, kui huntide käitumist ja võimeid arvestada. Sellest räägib mees, kes hoiab oma lambaid keset soid ja metsi ja kelle aia taga võsavillemid luusimas käivad ühegi ute ligi saamata.

 

Lähemalt võib huviline vaadata ka õige hundiaia ehitamise õpetust ajakirja numbris, mis on müügil sügiskuu lõpuni.

 

 

140 sentimeetrine aed peaks olema piisav, leiab Priit Tormis. Eredavärvilised lindid ,millele eeskuju  andnud hundijahi lipuliin, aitavad samuti sutt eemal hoida

Huntide ja lambakasvatajate pingelised suhted on teada-tuntud. Viimastel aastatel on see muutunud  teemaks, mis igal suvel ajalehtede uudiskülgi täidab. Ikka siis, kui karja kallal käinud hundid on kellelgi jälle südame täis ajanud.

 

Kannatajad on hundi peale kurjad. Mõned lambakasvatajad kuulutavad koguni vihaselt, et hundil ei peaks nende juures kohta olema. Ametlikku statistikat uurides võib lambakasvatajate hulgas lõkkele löönud hundivihast aru saada. Nimelt 2011. aastal ehk omamoodi rekordaastal, registreeris keskkonnaamet üle Eesti ühtekokku 1040 hundi murtud lammast, mullu tuli neid kokku 784.

Tegu on päris suurte numbritega, mis kätkevad endas arvestatavat majanduslikku kahju.

Kuid nende numbrite taha vaadates selgub, et sageli ollakse hundi peale asjata pahased, sest susi on käinud matti võtmas karjast, mille kaitsmiseks pole omanik korralikku aedikutki teinud.

On neid, kes ütlevad, et hundi eest polegi võimalik oma lambukesi kaitsta, olgu see aedik kui tahes korralik. Samas on ka selliseid lambakasvatajaid, kes on - nii uskumatu, kui see ka ei tundu - otse metsiku hundiparadiisi südames aastaid lambaid karjatanud, ilma et hallivatimehed oleksid ühtki utte

puutunud.

 

Lambad keset soid ja metsi

Et viimane väide ikka paika peab, seda kinnitab Läänemaal Ridala vallas põllumajandusega, sealhulgas lambakasvatusega tegelev Priit Tormis. Tormisel on õnnestunud oma peaga valmis ehitada lambaaed, mis on seni tema ligi 100 pealist põlist Kihnu maalamba tõugu lammaste karja suside eest edukalt kaitsnud.

„Mis sa sinna hunte toitma lähed,” viitab Tormis, mida teised arvasid, kui kuulsid, et tal on plaanis kodust ligi poolesaja kilomeetri kaugusel Noarootsi vallas soode ja metsade vahel lammastega üht poolloodusliku kooslusega ala hooldama hakata. „Mõni vaatas seepeale lihtsalt suurte silmadega otsa, julgemata midagi öelda.”

Kuid kõige kiuste õnnestus tal 2009. aastal taastamisele võetud üksildasele metsaheinamaale valmis meisterdada lambaaed, kust hunt pole senini ühtki lammast puutunud. Kuidas ta ometi sellise asjaga hakkama sai?

Ega midagi erilist või keerulist ta ei teinud. Ligi 1,4 meetri kõrgune aedik on tegelikult niisama lihtsa ehitusega, nagu paljud teisedki, kuid siiski on selle rajamisel järgitud mõnd nõksu, mille peale niisama ei oska tulla.

 

Eriline kaitse - keevisvõrk

Kuigi Tormis uuris aeda ehitama asudes ka spetsiaalseid juhendmaterjale, lähenes ta talupojamõistusele toetudes asjale siiski veidi teisiti. Võimaliku hundiohuga arvestades võttis ta sihiks ehitada mitte sellist aeda, millest lambad välja ei pääse, vaid ikka sellist, kuhu teised elukad sisse ei saa.

Nii näiteks ei ole aediku keevisvõrk kinnitatud mitte aiapostide sisemise, vaid välimise külje külge. Olgu märgitud, et keevisvõrgu eeliseks on see, et selle silma ei saa võimalik sissetungija suuremaks venitada.

Teise põhimõttelise asjana on aia võimalikult hundikindlaks muutmise nimel aia alla maapinnale tõmmatud poole meetri laiune võrguriba. Aediku keevisvõrk on selle külge kinnitatud nii, et 25 sentimeetri ulatuses jääb see sisse- ning samas ulatuses ka väljapoole. See nõks peaks välistama võimaluse, et keegi, kes üle aia hüpata ei jaksa, saab võrgu alt aedikusse pugeda. „Mõtlesin, et kui koer üritab alati niimoodi aeda pugeda, siis miks ei võiks hunt, kes on koerast ilmselt palju targem loom, sama teha,” selgitab Tormis, kuidas maapinnale sellise sissepugemiskindla nurga tekitamise peale tuli.

Muus osas on aga Tormise lambaaed justnagu aedikud ikka. Selle alumise osa moodustab meetrikõrgune keevisvõrk, mille külge on hundijahil kasutatavast lipuliinist malli võttes suside silme kõrgusele seotud ereoranžid lipukesed. Paksema lume puhuks, mille korral peaks hundi silmad kõrgemal olema, on lipukeste rida seotud ka võrgu ülemise osa külge.

Iga kolme meetri tagant maasse löödud aiapostide välisküljele kinnitatud keevisvõrgu ülemise serva peale on tõmmatud okastraat, mille kohale on ligi 15 sentimeetrise vahedega tõmmatud veel kaks okastraati. Nii tulebki aia kõrguseks kokku 1,3 kuni 1,4 meetrit ehk siis veidi enam kui keskkonnaamet lammaste kaitseks rajatava aediku kõrguseks praegu soovitab.

 

Iganädalane kontroll hoiab aeda

Kuid üks väga oluline asi, mida Tormis aia hundikindluse tagamisel jälgib, on selle korrasolek. „Vähemalt korra nädalas teen aiale tiiru peale, et kontrollida, kas sellele pole kuskil näiteks puu peale kukkunud või siis näiteks metssiga rapsimas käinud,” märgib Tormis.

Kümne hektari suuruse metsaheinamaa tarastamiseks tuli Tormisel ehitada ühtekokku kaks kilomeetrit aedikut. Mees tunnistab, et korraliku aediku ehitamine polnud sugugi odav lõbu: töötundide ja materjalide hindu kokku lüües kulus meetri peale keskmiselt ligi kolm eurot ehk siis kogu aia peale kokku pea 6000 eurot. Seejuures toetas keskkonnaamet aediku esimese kilomeetri ehitamist ligikaudu 1000 euroga. „See on kallis ning ainult lammastega tegeledes on võimatu aia raha tagasi teenida,” nendib Tormis, kes teenib lambakasvatuse kõrval leiba ka muude põllumajanduslike tegevustega.

Tormise ehitatud hundikindla aia puhul võiks ju küsida või mõelda, kas pole tema lambakari hundi käest pääsenud tänu sellele, et hallivatimehi hooldatava metsaheinamaa ümbruses polegi. Kuid nii see siiski pole. Hundi olemasolule sai Tormis oma silmaga kinnitust, kui mõned aastad tagasi talvel otse lambaaia lähedal lagendikku ületavat huntide jäljerida möödumas nägi. Samuti on üks võsavillem – ilmselt üks hundi ja koera ristsugutis – jäänud metsaheinamaale viiva tee äärde paigutatud rajakaamera pildile.

 

Priit Tormise lambaaediku läheduses rajakaamerasse jäänud hundi ja koera ristand. Üks loomadest, kes oma olemasoluga juba 2009.aastal ajakirjanduse veergudel kuulsust kogus

Skeptikud ei usu hundikindlat aeda

Ell Sellis, Eesti Lambakasvatajate Seltsist märgib lammastest ja hundikahjudest rääkima asudes esmalt, et olles hariduselt bioloog, tunneb ta meie mail inimese kõrval senini püsima jäänud hundi ees samasugust aukartust kui maavärinate, vulkaanipursete ja lumelaviinide ees. Tema on arvamusel, et kui hunt kuskil Eestis lambakarjast matti võtmas ei käi, siis neid lihtsalt pole seal.

„Kui küsida lambakasvatajate käest, milline aed kaitseb huntide eest, siis need, kes elavad huntidega ühes piirkonnas, ütlevad selle peale, et hundikindel aed on üksnes loomaaias,” ütleb Sellis. Sellega viitab ta tõsiasjale, et lambakasvatajate puhul on tavaline, et kui pole oma uttesid vaatamas käinud, siis painab neid ikka muremõte – kas hunt on käinud karjas või mitte. „Ma arvan, et Eestis ei ole sellist piirkonda, kus hunt ei võiks karja tulla,” nendib ta. „Piirkonnas, kus lambaid ei rünnata, hunti lihtsalt pole.”

Sellis toob välja, et lammaste võimalike kiskjate rünnakute eest kaitsmiseks loodusmaastikku korraliku aediku rajamine, milles pole hundile kohta, kust läbi pugeda, on väga keeruline ja ka kallis ettevõtmine. Seejuures pole lõppkokkuvõttes sugugi kindel, et aedik end ka õigustab. „Kui hunt ei saa aiast läbi pugeda, siis kaevab ta end selle alt läbi või hüppab hoopis üle,” jagab ta hundirünnetega piirkondade lambakasvatajate kogemust. „Hunt on ju väga õppimisvõimeline ja intelligentne loom.”

 

Keskkonnaameti soovitused

Hundi tekitatud kahjuga tegelev keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi sõnab, et kahjuks on meie lambakasvatajad ennetavaid meetmeid rakendanud seni suhteliselt tagasihoidlikult. Korralikke kiskjakahjusid ennetavaid karjaaedu on amet toetanud üksnes veidi enam, kui kolmekümnel juhul. „Nende kiskjate rünnet vähendavate aedade puhul on meile teada vaid kaks juhtu, kui hundid on siiski seal aias sees murdmas käinud,” osutab Talvi. Ühel juhul oli tegemist olnud liialt madala aiaga, teisel puhul pääsesid hundid lambaaeda läbi aiale langenud puudest tekkinud ava. Viimase juhtumi puhul oli karja omanik viga tunnistanud ning pärast aia parandamist pole võsavillemid seal enam lambaid kimbutamas käinud.

Keskkonnaamet soovitab nii meie asjatundjate kui ka naabermaade parima kogemuse järgi lammaste kaitseks vähemalt 5 traadilist ja vähemalt 4500 voldise pingega elektrikarjust. Selle alumine traat peaks olema maapinnast kuni 20 sentimeetri kõrgusel ning ülemine elektritraat või -lint maapinnast vähemalt 1,2 m kõrgusel.

Samuti loeb amet kiskjatõrjeaiaks eraldiasetseva ülemise elektritraadi või -lindiga võrkaeda, mille võrgu alumine serv toetub täies ulatuses maapinnale. Võrgu kõrgus peaks sel aedikul olema vähemalt üks meeter. Võrgust väljaspool peaks maapinnast 20 sentimeetri kõrgusel asetsema elektrikarjuse traat. Samuti peaks elektritraat olema tõmmatud maapinnast 1,2 meetri kõrgusele võrgu kohale.

Kui need soovitatud aiad korralikult valmis meisterdada, peaks need ameti hinnangul kiskjakahjude tekkimise võimalust oluliselt vähendama. Iseenesest võiks ju vaielda, kas 1,2 meetri kõrgune aed ikka aitab hundi vastu. Kuid Talvi märgib, et tulemuse määrab ikka nõrgim lüli ehk siis aia rakendamise ja hooldamise korrektsus. „Kui hundil on valida, kas minna saagijahile korraliku elektritaraga ümbritsetud või kahe oksatraadi või elektrikarjuse traadiga ümbritsetud karjamaale, siis reeglina valib ta kergema lahenduse,” tähendab ta.

 

Esimene viga – korratu aed

Kõige sagedamini eksivadki lambakasvatajad aedikuid ehitades sellega, et ei ehita neid korralikult kogu ringpiirides valmis. „Kiskjate eemalehoidmisel ei ole abi aiast, mis talu pool, sissesõidutee lähedal on väga korralik, samas kui paarisaja meetri kaugusel kopli vastasküljes on tegemist jätkuvalt üksnes lammaste seeshoidmiseks mõeldud kahetraadilise, maapinnast liiga kõrgel 30–40 sentimeetri kõrgusel oleva elektritaraga,” viitab Talvi. „Meil on mitmeid kogemusi, kus väga korralikult rajatud 1,3 meetri kõrgune ja 7traadiline elektrikarjusest koosnev karjaaed  vaheldub sama karjamaa piires kahetraadilise elektrikarjusega või puudub aed kohati hoopis - kontrollide ja ametnike tarbeks pole mõtet mingit näidisaialõiku rajada.”

Kuna hunt liigub ööpäevas kümneid kilomeetreid, pole talle mingi vaev mõnekilomeetrise aiaga lambakoplile ring peale teha ja sealt nõrk koht leida. Hundid ja ka karud üritavad seejuures sageli just maapinna ja madalama traadi vahelt läbi pugeda.

 

Teine viga – esimene rünnak jääb tähelepanuta

Teine suur viga, mida lambakasvatajad sageli teevad, on esimesele ründele reageerimata jätmine. „Kui karjamaal on toimunud murdmine, tuleb kiskja suure tõenäosusega samasse kohta järgmisel ööl oma söömist jätkama, saaki ära lohistama või uut saaki murdma. Kui olukord on endine ja seda meie kogemuste järgi mõnikord isegi nädalate ja kuude kaupa, siis ei ole midagi imestada, kui hundid õpivad turvaliselt ja kergelt saadava saagi – püsivast inimasustusest eemal ja nõrgalt turvatud karjamaal olevad lambad – asukoha selgeks ning käivad seal ise söömas, poegadele toitu hankimas ning sügisel ka kutsikaid õpetamas,” räägib Talvi.

 

Murtud loomadega kimpus

Ell Sellis märgib, et lambakasvatajate hulgas on hulgaliselt nii mõistvaid kuid samas ka selliseid inimesi, kes on hundi peale väga kurjad. „Kui hunt karjas käib, on see karjakasvatajale väga suur stressiallikas. Esmalt on vaatepilt kole, aga vaatamata sellele peab kohe tegelema hakkama väga paljude asjadega korraga – haavatud tuleb hädatappa, tuleb suhelda nii keskkonnaameti kui ka veterinaar- ja toiduameti inimestega, hüljatud tallede eest tuleb hakata hoolitsema, kõik surnud loomad tuleb üles otsida ja tellida nende äravedu Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse. Ühtlasi peab arvestama veel ka võimalusega, et hunt või karu tuleb tagasi,” kirjeldab Sellis, mille kõigega tuleb tihti veel šokiseisundis tegeleda. Kõik see toidabki hundi vastu suunatud kurjust.

Omamoodi hundiviha leevendamismeetmena pakub riik murtud loomade eest kompensatsiooni. Keskkonnaministri kinnitatud vastava loomakahjude määruse kohaselt hüvitatakse suurkiskja, sh hundi tekitatud kahju kuni saja protsendi ulatuses. Selle seaduse järgi liidetakse ühele kahjukannatajale kalendriaasta jooksul tekitatud kahjud kokku ja vastavast summast lahutatakse maha omaniku omavastutuse osa vahemikus 64–128 eurot.

 

Omavastutuse nõuded suurenevad

Põhimõtteliselt peaks omavastutuse osa määramisel arvestatama loomade ehk siis vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust. Samas arvestab keskkonnaamet sõltumata kahju suurusest ja ennetusmeetmete rakendamisest maha üksnes minimaalse omavastutuse määra ehk 64 eurot.

Nüüd ongi käsile võetud loomakahjude määruse põhjalik muutmine ja kavas on nii omavastutuse osakaalu kui selle seost rakendatud ennetusmeetmetega senisest oluliselt tõhusamaks muuta. „Üldine suund on ennetusmeetmete tõhustamisel ja ennetustööde hüvitamisel,” kinnitab Talvi.

Kiskjakahjude hüvitamise kõrval on lambakasvatajatel aedikute kui kahjusid ennetava meetme rakendamiseks võimalik keskkonnaametist toetust küsida. Kolme aasta peale on võimalik aediku ehitamiseks ametilt omaosaluse kõrvale tuge saada kuni 7500 eurot. Kuid selle toetuse juures on lambakasvatajatele pinnuks silmas üks konks. Nimelt, olles kolme aasta jooksul aedikute ehitamiseks kogu toetusraha ära kulutanud ja kiskja hoolimata ennetusmeetmete rakendamisele siiski kahju tekitab, siis seda enam ei kompenseerita.

Samuti tuleb arvestada ka sellega, et nn aiatoetuse saamiseks peab paik, kuhu aedikut ehitama hakatakse, olema tunnistatud kiskjaohtlikuks piirkonnaks.

Ell Sellis toob välja, et kiskjakahjude hüvitamine ja ka aiatoetuse saamise reeglistiku muutmine aitaksid hundiviha senisest paremini leevendada.

 

„Kiskjakahjude kompenseerimine peaks olema kiirem, sest see võimaldaks karja rutem taastada. Kompensatsiooniraha jõuab kannatajani alles järgneva aasta märtsis. Kui sul pole raha uute loomade ostmiseks, on see selgelt hilja asenduskarja või -jäära ostmiseks,” osutab Sellis. „Oleme omalt poolt välja pakkunud, et iga kahjujuhtumi ülevaatamine toimuks siiski suhteliselt kiiresti ja kuu aja jooksul pärast kahjujuhtumi sulgemist võiks kahju kannataja hüvitise kätte saada.”

Sellis lisab veel, et lambakasvatajate meelest peaksid kiskjakahjude kompenseerimine ja ennetavate meetmete rahastamine olema kaks iseasja. See võtaks ära võimaluse, et kui keskkonnaameti aiatoetus on täies ulatuses ära kasutatud ja susi on sellele vaatamata karjaaiast matti võtmas käinud, ei jääks lambakasvataja kiskjakahjude kompensatsioonirahast ilma.