Pildistas Arne Ader
Rebane peab hiirejahti. Otepää kandis lund veel jagub...
Nädala neli ilmamärki:
sinine rabakonn allikas,
külmetav suitsupääsuke,
paiselehe päikesed
ja plusskraadid.
Tänavune aasta on tõesti tavatu. Tundub nagu seisaks Külmaeit oma põllega keset Eestit ja ei taha kuidagi sooja Eestisse lasta. Aga hiiresammuil ta siiski taganeb ja kohe tema kannul tulevad linnud. Veel eelmise nädala alguse oli paljast maad vaid kriipsuvõrra maanteede ääres ja lõunapoolsetel metsaservadel ja kohe tulid neid musta maa triipe pidi linnud. Esmalt läks hulkadena tagasi Põhjalasse mustavalgekirjusid hangelinde. Siis tulid kiivitajad ja hetkeks tundus, et iga meetri järel oli üks suletutt tee ääres kevadet kuulutamas. Neid oli tõesti palju. Aga muidugi sellepärast, et vaba maad oli vähe. Ja siis juhtus midagi tavatut, mida mina oma elu jooksul veel näinud ei ole. Tulid valge - toonekured. Ja mitte nii nagu tavaliselt, et esmalt tuleb isakurg ja siis päevase vahega ema ning lahti läheb nokaplagistamine ja pesasättimine. Kured tulid sel aastal parvedena, Tartu lähedal oli koguni sajast linnust koosnev parv. Nägin ise, kuidas kuus toonekurge ERMi ehituse kohal tiirutasid. Eesti Rahva Muuseumile võib see olla hea enne, küllap hakkab seal käima palju lapsi. Aga linnuilmas on asi tõesti tavatu, õnneks on nüüd kured juba oma pesakuhilate otsas, aga hiline kevad ei pruugi hästi mõjuda nende järelkasvule. Sest süüa napib.

Tänavu saabusid valge-toonekured lumisele Eestimaale. Fotol näeme toidu jagamisel tekkinud riidu ronkadega
Sinised konnad allikavees
Konni on juba tegelikult küll. Konnad on allikates. Mitu armsat sinise küljega rabakonna istus möödunud teisipäeval Kave lätte betoonrõnga sees, kuid peale pulmarüü neis konnaisandates mingit särtsu polnud. Ka Viljandi Siniallikul oli suur emane konnaneiu ootamas noorsande, päikse käes oli sel kõigusoojasel isegi veidike väledust. Aga kui pühapäeval Pille Tammuriga Laeva rabas kevadet otsimas käisime, siis aprilli keskpaiga kõige paremas rabakonna pulmapaigas laiutas alles kõrge lumehang. Isegi mättad on veel paljaks sulamata, tupp - villpea õiepintslikesed on end täie jõuga jääst läbi surunud, aga hallid nagu tavaliselt märtsi alguses.
Paiselehenupsud
Taimeilmas ongi kevadet veel imevähe. Üksikud paiselehed päikesepõndakutel, needki ei suuda päikesepuudusel kuldse palega naeratada. Vahtramahl jookseb sirinal ja pungad on kõikjal pakatamas. Lume alt väljailmuv rohupind on tänavu hallikas. Lumi tuli sula maa peale ja on andnud võimaluse lumeseentel levida. Aga see rohi on täis juba ämblikuid ja ei tea kust on ilmunud ka esimesed sääsed. Tere Kevade lapsed on näinud juba ka üsna paljudes paikades koerliblikaid. Loodusemees Val Rajasaar ütleb, et majades talvituvaid koerliblikaid nähaksegi tänavu varem, kollast- ehk lapsuliblikat näha veel hästi ei saagi, sest tema talvituspaigad männimetsades on veel paksus lumes. Puugid on ärganud!
Lumikellukesed õitsevad
Külmetav rahvuslind
Aga muidugi on pikk juba tagasijõudnud rändlindude rida. Kablis ja Räpinas on nähtud juba isegi päevasoojatoojat suitsupääsukest. Ja väike - lehelindki on kohal. Ka minu maja juurde jõudis eelmise nädala keskpaigas esimene linavästrik ja kuldnokk laulis reedel posti otsas. Rästad tulid parvena alles laupäeval, tore oli näha tihnitähnilist laulurästast ja kuldnokalist musträstast. Meie harakapere on ehitanud enneolematult tiheda pesakubu, tea, kas ennustab see tuulist ja külma suve. Kaamerakakk Klaara on usinalt oma mune haudunud ja varsti peaksime näha saama ka pisipoegi. Kotkaemand on oma mune haudunud erakordse rahuga, ka neil hetkedel, kui selg täiesti härmas. Nüüd on ta igavust peletamas rästa soolod, sekka lööb aegajalt metsvintki.
Talgud kaitsealadel?
Sel nädalal jagub kevadet veel mere äärde ja Tartu ümbrusesse, kus soojakraade ehk muudest paikadest rohkem ja lindegi silmapiiril musttuhat. Aga kindlasti pakub vaatemängu ka Soomaal alanud viies aastaaeg, vist läbi aegade hiliseim. Põnev oli jälgida, kuidas Sauga jões kerkis veetase ühe ööpaevaga 146 cm ja kuidas jääpangad ujuma pääsesid. Ja kuidas ruske rabavesi üle Soomaa teede voolama hakkas. Mis muud kui kanuutama. Mõnevõrra üllatuse osaliseks saavad jalgsimatkajad, kes satuvad RMK matkaradadele. Paari aastaga, mil metsamajandajad on looduskaitsealadele rajatud matkaradasid haldama pidanud, on nad lasknud palju armastusega rajatut hävida. Nii räpast Laeva raba Suuretüki vaatlustorni ma ei mäleta küll viimase 10 aasta jooksul, nagu poleks sinna talve jooksul ükski haldaja jõudnudki. Äkki tuleks talgulised appi kutsuda, kui endal jaksu pole?
Jääpurikad koopasuul. Piusa
Jüripäeval seotakse magajatel Jüridel hommiku vara jalad sängi külge kinni. Jürid peavad midagi lubama, siis päästetakse nende jalad lahti. Vigala.
Jürituld tehti jüripäeva eelõhtul kusagil kõrgel mäe otsas. Sel õhtul tantsiti ja söödi palju, sest sellest päevast algasid sügiseni kestvad põllutööd. See on ka hea päev linnast ära maale kolida. Jüripäeval, 23. aprillil ei tohi majast midagi välja anda. Isegi tuld ei tohi suitsule anda, ega katkisele haavale haavasidet, ka tassikest kohvi ja koogitükki peab heale naabrile keelama. Kui miski välja antud saab, siis antakse kogu aasta aina välja ja välja ning vaesus tuleb majja. Ka lõpevad jüripäevaga huntide lambamurdmised - enne jüripäeva peab karjane loomi hundi eest hoidma, pärast jüripäeva kaitseb Püha Jüri.
Maatohter: Kohe-kohe on aasad ja nurmed ning muruplatsid täis lilleõisi. Ja päikesesoe murupind kutsub paljajalu sellel paterdama. Just sel ajal on kõige sagedamad juhud, kui mesilaselt nõelata saame. Mesilase nõelamine pole küll nii valus, kui herilaste oma, aga nõelatud koht läheb paiste ka neil, kes allergilised pole. Kindlasti tuleks sutsata saanud kohast kiiresti välja tõmmata nõel ja sellele mutimullahunnikust külma mulda peale panna. Nii on hilisem paistetus väiksem. Ja oleline on veel teada, et nõelav mesilane paneb teile külge lõhnamärgi, tark oleks hoiduda eemale mesitarudest, muidu võib järgneda teine või komas nõel. Allergikutel tasub nüüdsest taas tähelepanelik olla, kõik sumistajad on kohe liikvel.