looduskalender.ee

 

16. veebruari varahommik pakkus imeilusat härmatist ja seda kogu Eestimaal

 

Nagu vana rahu ise krõmpsutab suur pikakarvaline ja -sarveline šoti mägipull Pärnumaa edelanurgas hommikust heinaportsjonit. Ainult pahvakas auru suust meenutab öist ärevust.

 

Ärevus on suur, sest kohe täis saava täiskuu paistel käis Nigulas šotlaste karjaaedikus suur ja vana isailves, kelle jäljemõõt on lumel hiiglaslik. Kaja Kübar kirjeldab: „Öösel paistab seal kõva madin käinud olevat, ilves on rünnanud mullust vasikat. Vanad on vahele tulnud ja sarvede ees on suur kass teinud kolmemeetrise tagasihüppe.” Imelik ongi see, et ajal, kui mets on täis nõrkevaid kitsi, on ilvesehärrale tulnud selline huvitav mõte. Või oli tal vaja kellelegi oma jõu- ja ilunumbreid näidata? Ikkagi jooksuaeg ju.

 

Metssigadel on rasked ajad. Põrsas viljakäru "pudrumäel"

 

Karud, hundid

Mets on praegu üldse suursugune. Jahimehed räägivad, et Leidisoo kandis olevat nädal tagasi käinud kondamas suur isakaru. Nüüdseks on ta taas pakase eest pagenud ja end kuhugi mõnusalt unele sättinud. Koeru kandis veedab kitsede söötmiskoha lähedal oma vanaduspõlve karjast eemale aetud isahunt. Hunt on oma kaalujälgimises täpne: iga kolme päeva tagant murrab ta söötmisplatsi käigurajalt ühe metskitse, õgib end täis ja siis seedib seda kõhutäit jälle kolm päeva.

 

Laululuige tervitus

Täisõgimist käisime Aotähe tungival nõudmisel vaatamas ka Kadriorus „Russalka” juures. Luigetiivulise merede kaitsja vaatevälja jääb praegu paar-kolmsada kühmnokka, kes suisa lamavad jääle viidud viljal. Aeg-ajalt virgub mõni luik, keerab noka küljele ja kühveldab teri endale kurku. Muidugi ei saa öelda, et nende elu seal muretu on. Parasjagu nokib üks vares otsapidi jäässe külmunud ja tuules lehvivate valgete sulgede vahelt midagi, mis oli enne luik. Aga üllatuseks leian binokeldades kühmnokkade vahelt ka ühe pikakaelalise laululuige, kes rõõmsalt luigutades meid justkui tervitab. Viljal lesivate luikede kamba kõrval on sinikaelte seltskond, nende kõrval ka roostepruunide kõhtudega jääkosklapaar. Ainsad, kes lennutuure üles võtavad, on rõõmsalt hõiskavad naerukajakad.

 

Metssigade magamisase kuusikus

 

Hülgepojad hõikavad

Taimedest kõneldes saab öelda ainult, et nad on. Aga kas pungadesse kevadeks ka veel midagi alles jääb, see on õnneloos. Vahepealne sula paisutas pungi ja nüüdne 30-kraadine külm ei ole kindlasti hea ei õunapuudele ega luuviljalistele. Virmalisi, mis selle külma kohal vehklesid, ei ole mina kuulnud kedagi näinud olevat. Looduskalendri hülgekaamera, mis nüüd lahti sulas, on otsustanud end 15...20 kraadi keerata ja nii saabki nüüd sealt kuulata vaid armsaid ja otsekui ebamaiseid hülgepoegade emme - hõikeid. Aga kevad tuleb, ta tuleb esimeste suuremate põhja tagasi pöörduvate siisikese - ja talvikeseparvedega teedel ning isegi 30-kraadises pakases rõkkava tihaselauluga.

 

Talvikesepaar

 

Taimejutt: lumelill – võsaülane

Ennevanasti otsinud lumi endale värvi. Keegi pole tahtnud oma värvi ära anda – kõigile oli oma armas. Viimaks lumelill andnud talle oma värvi. Nüüd vihkab lumi kõiki teisi lilli peale lumelille. Nii rõõmustavadki ülase tähesilmad meid kohe, kui lumevaba maad tekib, ja aeg-ajalt taas sadav lumetekk ei tee ülaseõitele midagi.