looduskalender.ee

 

Vana tammepuu

 

Vihistades tantsib tuul männilatvades. Müts! viskab tuul puuladvast suure lumepalli mulle peaaegu pähe. Metsaalune lumepind on lumepommiauke tihedalt täis.

 

Ega sellise talvise pommirahe ajal olegi mõtet metsa minna, sest midagi ei näe ega kuule. Püüan veidi vaiksema tormihetke ajal talvise aialinnuvaatluse siiski ära teha. Müts – kukub järgmine valge obadus mulle vastu kapuutsiserva, riidest peakate paneb tuule veel valjemalt ulguma. Silmad latvade poole suunatud, näen ainult tormis rabelevate männiokste meeletut tantsu. Tõepoolest – sellisesse möllu pole pisikestel sulekuubedel mõtet trügida. Siis: „Kraaks! Kraaks-kraaks-kraaks...” Vähemalt ühe varese saan kirja. Sest jah, varesed juba ei jäta võimalust kasutamata, nad tulevad tuule sisse tantsima! Hallkuub viskab õhuiluuisutamise käigus mõned piruetid, teeb tuules veidi tagurpidi planeerimist ja siis kaob temagi suure kuuse kaitsvate okste vahele. Jah, alles eile oli aed askeldamist täis, nüüd seisab rähni sepikoda tühjalt – puualune käbisid kuhjaga täis. Ka lumele puhutud sanglepaseemned ei näi kedagi huvitavat... Isegi toidumajja pandud uus ports päevalilleseemneid ei pane tihasevurri keerlema.

 

Talvituvad kajakad merejääl. Dirhami

 

Kevad elab pungades

Tuisk saabus taas koos sulaga, vahepeal sadanud lumi tuli katustelt alla jälle sellise mürinaga, et maja vappus. Aga tuisk tuli ka suure niiskusega ja enne kui tuisutaat põsed punni lõi, maalis pakane okstele imeilusad härmaehted. Neljapäevane päev oli oma säravsinise taeva ja lumivalgete puudega otsekui jõulumuinasjutt. Aga see ilu oli üürike, juba reede õhtuks lehvisid pikad puised kasejuuksed taas tuules ilma kaunistusteta. Kuid muutus kevade poole on toimunud. Kas teate, kui pikad on juba lepaurvad! Nad aina venivad. Urvapungamügerikud haabade otsas lähevad samuti aina suuremaks. Seda kurvem on pöörduda taas talve, kui silmitseda Haljala lähistel kuusehekke, millest on tuisuhangede tõttu väljas vaid käelaba pikkune ladvatutt.

 

Harakate valimiskoosolek

Neis hekkides, mis tihedalt lund täis pole pakitud, käib aga juba rõõmus säutsumine – varblased on parajas kevadrahutuses. Ka tihaste hulgas käib juba kaklus ja kuigi iga päev veel rõõmsat „sitsikleiti” kuulutama ei tikuta, on lindude hoiakus midagi kevadist. Loodusemees Olev Merivee kirjutab Tõrvast, et ülemöödunud nädalal olid korraga 18 harakat viis minutit ühe kase ladvas: „Käis mingi hoogne arutelu – ju valimised.” Siiski ei kiirusta veel rähnid kevadist trummi käima lükkama, pigem otsitakse üles linnutoidumaja pekitükk ja lüüakse pehmemaid trummisoolosid otse vastu pekki. Aina enam teateid on ka linnumaju külastavate konksnokaliste porride kohta, need putuktoidulised tavaliselt siiski inimeste õuedesse ei tule.

 

Hallhüljes

 

Salapära Haapsalu sadamas

Kuigi temperatuur on püsinud viimasel ajal nulli lähedal, ei ole selles veidi lund pudistavas nädalas päris korralikku lumememme tegemise ilma olnud. Põnev on vaadata ilmakaardilt, kuidas jäätuvad siselahed ja saarte ümbrus. Ja ehkki avatud on vaid Haapsalu-Noarootsi jäätee, võib ilmavaatluste jadast avastada hoopis kummalise asja. Nimelt on kõikides veesoojuse mõõtmise punktides praegu temperatuurinäit umbes null kraadi, vaid Haapsalu sadama vesi on 1,6–1,7-plusskraadine.

 

Kitsukesed jalutusrajad

Rajad ja teed on nüüd lumetuisus taas kadunud ning inimesed kui vangid, kel on võimalik vaid kitsaid ja lühikesi jalutusradasid pidi edasi-tagasi tammuda. Siiski oli eelmisel aastal samal ajal lumekiht juba paksem, ehk ka seetõttu, et kaks ja pool kuud polnud sula, mis oleks hanged kössi vajutanud nagu nüüd. Nii nagu inimestel, on metsloomadelgi liikumisvabadus oluliselt piiratud ja seepärast satuvad nad nüüd ka suurematesse linnadesse. Vanasti oli metsavahtidel ja jahimeestel kohustus sellisel ajal sihiservad lahti lükata, et loomad metsas liikuma pääseksid. Nüüd korraldavad jahimehed sel ajal hoopiski jahifoorumeid, kus arutatakse, kuidas jahialasid laiendada. Muu hulgas leiti Paides, et ka metskitsed ja metssead peaksid kuuluma väikeulukite hulka!

 

Hommikune hellitus. Üks ronk silub nokaga teise peasulgi

 

Taimejutt: sasipea-kask

Ennevanasti olnud kaseneiul ilusad pikad lehvivad juuksed ja kena valge ihu. Neiu aga olnud ülemeelik ja kippunud aina tuulepoisiga hullama. See pahandanud kangesti tuuleema, kes oli harjunud, et puud kõik teda kenasti kummardavad. Lasi siis tõusta hirmsal marul, et neiu jalapealt maha murda, ent kasepuu oli sitke vastu hakkama. Veel tänapäevalgi on teada, et kask mitte tüvest ei murdu, vaid oksakaupa hinge heidab. Siiski jäänud sest heitlusest kase valgele ihule ämma pikad mustad küünetriibud ja tuules nutvad heledad kooreribad, juustesse pistis tuuleema aga kasele koledad sagrised tuulepesad.