Tekst: Eha Kruus
Eesti kimalaste määraja:
SIIN
Kimalasi on segi aetud mitmete teiste putukatega. Kui kogenud vaatleja eristab tavalisemaid kimalaseliike silma järgi, peaks algaja proovima määrata teatavat hulka isendeid määraja abil. Lihtsustatud määramistabelid käsitlevad peamiselt tööliste värvimustreid. Kuna isakimalaste värvus vahel erineb, võib siingi kergesti eksida. Värvus võib liiati ka tuhmuda. Osadel liikidel esineb tumedaid vorme ja samuti piirkondlikke teisendeid.
Erak- või meemesilastest on kimalased tavaliselt suuremad. Kuigi mõnel kulunud isendil võib rindmikul esineda paljaid laike, siis tagakehal päris karvutuid lülisid kimalastel ei ole. Kimalaste kutiikula on alati must. Täpsemal vaatlusel näeme, et kimalaste eestiiva esimene sektoriaalsulg jaotub peene ristjoonega kaheks: teistel mesilastel on see jagunemata. Sirelastest, kägukärblastest ning lottsurudest eristamiseks jälgime käitumist ja vaatleme tähelepanelikult tundlaid ning tiibu.
Kärbeste tundlad on lühikesed, kolme lülilised. Kimalaste tundlad on põlvjad, lottsurudel sirged. Meenutame, et kärbestel on vaid üks paar tiibu, aga liblikatel ja kiletiivalistel kaks paari. Kimalased külastavad usinalt õisi, aga sirelasi ja lottsurusid iseloomustab vahepealne paigallend.
Tunnus, mis aitab kimalasi eristada kägukimalastest, on tagajalal asuv suirakorvike – laienenud, peegelina läikiv tagasäär, mida külgedelt ääristavad pikad karvakesed. Kägukimalasi iseloomustab hõredam karvastik, läbi mille paistab must kutiikula ja mis sageli jätab tagakehale kiilanenud V-kujulise märgi.
Neid võib ka ära tunda häälest ning käitumisest: laisema ja mahedama suminaga kägukimalased armastavad suve lõpul looduslikel aladel koguneda nektaririkastele õitele ega kiirusta sealt lahkuma. Kägikumalastel töölisi ei ole. Nendega kõrvuti esinevad isased päriskimalased, kes on töölistest pikema, 7-lülilise kehaga, mistõttu näivad saledamad ja võivad kägukimalastega segi minna. Kõigil isastel puudub nii astel kui ka korjeaparaat.
Vajad lisateavet, kirjuta aadressil:
Määraja on välja andnud: Põllumajandusuuringute Keskus. 2012
Koostasid Eneli Viik ja Marika Mänd