looduskalender.ee

 

Bombus bohemicus

 

Omavahel kipuvad segi minema kaks kägukimalaste sõsarliiki: tavaline Bombus bohemicus ja haruldane Bombus vestalis, kellest esimene nugib peamiselt maa- ja teine karukimalase peredes. Nagu peremeestelgi on mõlema rindmiku esiosas silmatorkavalt erk kollane krae ja puhasvalge tagakeha tipp. Valge ja musta piiril võib aga mõlemal olla kollaseid külglaike: B. bohemicus’e kollased karvakesed on kahvatumad või päris valkjad, B. vestalis’el erksamad. Isased on mõlemal liigil emastele sarnased, ainult pisut väiksemad ning mõnel isendil võib olla kollaseid karvakesi ka rindmiku tagaosa piiril.

 

Vähem levinud äravahetamiseni sarnased kägukimalased, Bombus sylvestris ja Bombus norvegicus (vastavalt niidu- ja nõmmekimalase ning talukimalase käod) kannavad mõlemad rindmiku eesserval ühte kollast vööti. Mõlema muster varieerub tugevasti, kuigi tavaliselt emase tagakehalt kollane vööt puudub. Kolmanda tagakehalüli külgedelt alguse saavat valget tagakeha tippu ehib viiendal lülil must karvatutt, mis isaste puhul on silmatorkavam. Isaste tagakeha päris tipuots on oranžikas. Vahel esineb pisut kollast nende rindmiku tagaosas ja esimesel tagakehalülil. Kollakas võib olla ka kogu tagakeha hele vööt B. sylvestris’e isasel, kes seetõttu meenutab Bombus campestris’e isast. B. norvegicus’t leitakse tavaliselt siis, kui kogemata avatakse talukimalase pesa. Oma peremehest eristub ta välimus selgelt. Pesaväliselt kohates peaksime tähelepanelikult vaatama tema tundla lülisid: need on laiusest umbes kaks korda pikemad. B. sylvestris’e tundlalülid on umbes sama pikad kui laiad. 

 

Bombus quadricolor’it võime kohata haruharva. Ta kuulub samasse rühma kahe eelmise kägukimalasega ja on neile väga sarnane. Siiski, erinevalt neist on tema välimus vähem muutlik, mistõttu teda võime määrata mustri järgi. B. quadricolor’i peremehel sorokimalasel on kaks välimuselt täiesti erinevat alamliiki. Nii on leitud, et mustad punase tagakeha tipuga kägukimalased usurpeerivad punasesabaliste sorode ning kollase kraega ja hallika tagakeha tipuga käod valgesabaliste sorokimalaste pesi. Eestis teatakse olevat alamliik B. quadricolor ssp. globosus, kelle rindmikku katab lai kollane krae. Erinevalt peremehest puudub tal kollane vööt puusadel. Emast iseloomustab see, et tema tagakeha kolmandast viienda lülini on roostepruunide või hallikasvalgete karvakestega ja ka kuues lüli kannab punakaid või kuldpruune äärekarvu. Samuti võib üksikuid heledaid karvu olla mõne isendi esimesel tagakehalülil ja kolmanda lüli hele vööt võib olla katkenud. Isase B. quadricolor’i neljas (vahel ka viies) tagakehalüli kannab kollakate ja valkjate või roosakas-oranžide karvakeste segu, millest tahapoole jäävad tagakeha tipu roostekarva lülid.

 

 

Osale kimalaste vaatlusel ja aita saada uusi teadmisi kimalaste leviku kohta Eestis!

 

Kimalaste vaatlusjuhend ja ankeet: LINK

 

Kimalaste määramislehed: LINK

 

Kimalaste veebiankeet: LINK

 

Liitu ka „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK