looduskalender.ee

 

 

 

Aasta esimesi kimalasi kohtame ikka ja alati ühel ilusal päikesepaistelisel aprillikuu keskpäeval. Just siis, kui temperatuurinäit varjus tõuseb +10 kraadi ligidale, võib esimeste õitsvate paiselehtede või krookuste juures kuulda tuttavat madalahäälset „tou-tou“ suminat. Ilma sumisejale pilku heitmatagi on selge, et tegemist saab olla vaid emakimalasega. Nimelt on kimalaste elutsükkel üheaastane: talve elavad üle ainult eelmisel aastal sündinud emakimalased, kes nüüd peatselt hakkavad rajama oma esimest ja viimast kimalaskolooniat. Enne talvituma jäämist on noored emakimalased juba paaritunud (möödunud aasta sügisel hukkus eelmisel suvel tegutsenud kimalaseperekond: nii vana emakimalane, kui töö – ja isakimalased).

 

Talvitunud emakimalasel on praegusel ajal ainult kaks muret: kust leida nektarit ja kuhu rajada uus pesa. Varakevadine toit on väga tähtis. Kuni emakimalane pole nälga kustutanud, ei ole ta munemiseks valmis – selleks kulub paar nädalat. Seepärast on kimalaste jaoks oluline ajastada kevadine ärkamine remmelgate - pajude õitsemise aegu.

 

Kimalased talvituvad mullas või lehekihi all, vanas emapesas, põhjapoolsetel parajalt niisketes nõlvakutes, puujuurte vahel, müüriõõnsustes, kõdupuidus. Kui kimalane on valinud liialt sooja talvituspaiga, siis ärkavad nad juba kevade esimeste soojade ilmadega üles, kas või märtsis, aga toitu pole ju sel ajal kuskilt võtta. Tänavu kohati esimesi maakimalasi juba märtsi soojalaine ajal…

 

Remmelgate - pajude õitsemise aegu võib suuri karvaseid emakimalasi näha päris tihti uudistaval ilmel ringi lendamas. Nad otsivad endale uut pesakohta. Osad liigid lendavad madalal maapinna kohal, skaneerides igat maapinnakonarust, teised liigid aga tiirutavad puuriitade, kuuride ja räästaaluste juures. Otsingud kestavad mitmeid päevi. Seda, et kimalane tõesti on meie lähedale pesitsema asunud, saame teada alles siis, kui millalgi mais - juunis töökimalaste sagimist märkame.