looduskalender.ee

 

Oleme külas elupõlisel metsavahil, tunnustatud lodjameistril, jahi- ning kalamehel Valdor-Erich Kuival. 88ndasse eluaastasse jõudnud Valdor on sündinud Puhja vallas, Palupõhja külas, Mikako talus ja täiskasvanuna elanud Laeva vallas, Aruvälja külas, Välja talus. Valdor on endine Puhja valla kodanik ning Puhjas ka koolis käinud. Või nagu ta ise ütleb: „Olen läbi ja läbi puhjaline, aga nüüd siin Laevas võõrsil nagu“.

 

Alam-Pedja loodus on olnud Valdorile lähedane alates Palupõhja külas möödunud karjasepõlvest ja eks seepärast on tal vastused paljudele meile huvi pakkuvatele küsimustele.

 

Jutuajamine Valdori praeguses kodutalus Väljal

 

Valdor, milliseid loomi sa oma karjapoisipõlves metsas kohtasid?

 

Vanasti oli metskitsi ikka väga paksult. Sügisel tulid Palupõhjas orasele, ikka neli-viiskümmend olid karjas. Siile ja jäneseid oli hästi tublisti. Rebaseid oli ka palju. Rebasenahk oli siis kallis. Seitse-kaheksakümmend krooni olevat maksnud, mis oli peaaegu kahe kuu palk. Sulane sai siis 40 krooni ja võib-olla ei saanudki kui viletsam sulane oli. Saarma nahk olevat üle 100 krooni olnud. Saarmat oli Pedja peal just eriti palju. Kui poisike olin, siis ema ja isa käisid Meleski klaasivabriku juures asuval Männiku raiel pahka korjamas. Saarmakari oli seal kusagil heinamaa peal ja kui hakkasid tulema ning hüppasid ikka mulks ja mulks vette ning kadusid. Seitse, kaheksa tükki ja teinekord rohkemgi oli neid koos.

 

Konnasid oli ka vanasti väga palju. Konnade koloonias oli niimoodi, et kudemise aegu oli vesi paks. Omavahel paadil juttu ajada ei saanud, sest ei kuulnud. Mulksumine ja krooksumine oli nii tugev. Kui vaatasid, siis valged rinnad paistsid ainult, nii paks oli kõik. Nüüd on ikka konni hoopis vähem.

 

Aga kas juhtus, et mõni metsloom vahel ka karja ründas?

 

Eks hunte vanasti nuheldi kõvasti. Kui ikka oli, siis tehti jahti ja hävitati ära. Harva oli kuulda, kui kuskilt mõni lammas ära oli kadunud. Ja karust ei olnud juttugi. Metsseaga oli täpselt sama, seda ka polnud. Kartulapõldu keegi ei harutanud. Kopraid ei olnud olemaski.  Ilvese puhul ma ei mäleta, et keegi oleks jälgi näinud. 

 

Sa pole üldse põdrast rääkinud. Kas põtru vanasti ikka oli?

 

Mina olin umbes kümne aastane kui esimest korda põtra nägin. See oli kuskil 30ndatel aastatel siis. Põtru oli nii vähe. Ilmasõja aegu tapeti neid kole palju ära. Ja kui sõda lõppes, oli põdra arvukus väga väike. Ega see ei tõuse ka nii kiiresti ju. Salakütid tegutsesid kogu aeg.

 

Lehmad olid tol päeval kesapõllu peal. Meil oli üks karjakoer, kes kippus kõiki loomi taga ajama. Metskitsede ja jäneste taga läks kuni ta nägi. Koer haukus ja hirmus suur elukas tuli metsast välja. Mina küsisin ema käest, mis loom see on? Ema siis ütleski, et põder.

 

Alam-Pedja on kotkaste pärusmaa. Kuidas vanasti kotkaste ja kullidega lood olid ?

 

Kotkaid oli, aga kes neid siis luges. Natuke vanemad mehed ikka rääkisid, et kaljukotkas ja väike-konnakotkas. Merikotkast ei olnud. Kanakulle oli palju, kanu roogiti kogu aeg. Eriti sügisel. Viusid oli hulga rohkem kui praegu. Viudel on too häda, et nemad ei saa ju süüa kui hein on tegemata. Vanasti istus viu kogu aeg heinakuhja otsas, seal ta vahtis ja kui läks, siis võttis ka hiire kohe. Ja kakulisi oli igasuguseid. Vanasti nimetati kakkusid ikke öökullideks ja liike ei eristatud. Oli öökull ja kõik.

 

Ja milliseid teisi linde võis kohata?

 

Metsist oli ka ja metsisemängud olid. Vanasti jahimehed ikka rääkisid, kuidas nad metsist käisid laskmas. Tetresid oli aga väga tublisti kohe. Tegin palju aastaid rabakana loendust. Sealt ümmarguse raba servast, Karussaare poolt kostis suur susin. Kui eemalt vaatasid, siis raba oli must ja liikus. Võis olla mingi sada või rohkem tedrekukke koos.

 

Ja kui käisin Kõrgepalu ringi ära, siis vähemalt viis-kuus rabakanapaari oli mängukohtades sellesama ringi peal. Rabakana ju hüppab ülesse ja näed kaugelt ära kohe. Siis ta nagu naerab – kõk-kõk-kõk-kõk. Ja neid oli iga soo osa peal ja igal pool.

 

Laanepüüsid on praegugi veel olemas. Ja oli ka siis. Nemad armastavad noores leht- ja segametsas olla. Küla karjamaad olid kiivitajaid täis ning parte oli palju. Peale sinikaelte olid väiksed pardid: kutsuti mudaprääks. Arvatavasti piilpardid, nemad on rohkem mudaga seotud.

 

Kas sa Emajõe sääsamajakesi mäletad?

 

Kahte mina nägin veel. Allpool Palupõhja oli üks ja Ringkoolde otsast natuke ülespoole teine. Need paigad on nüüd muda täis, vesi sealt enam läbi ei jookse. Vanasti kutsusime neid sääsemajaks.

 

Mina selle riistaga püüdmas ei käinud. Eks allavoolu minevat kala temaga püüti. Põhimõtteliselt oli suur võrkkott, mille perä küljest tuli tundenöör onni. Onnis oli kepp püsti ning sellel kelluke küljes. Kui kala võrkkotti sattus ja tõmbas, siis  kelluke kõlises. Pidi ruttu ülesse tõstma, enne kui kala välja läks. Aga latikas ei pidanud jääma sisse. Latikat nad püüdsid niipidi, et pandi jõepõhja valge laud. Ja siis seal passiti peale: kui latikad lauast üle läksid, siis tõsteti kott kaladega ruttu üles. Nii sai ka latikad kätte. Latikas ei lähe ju mõrda ka, kui tal kuskilt külge puutub. Peab olema täitsa vaba minek.

 

Oli vist siin kandis selline lugu, et havi tuli tuppa?

 

Neil kalameestel, kes luhas elasid, oli kõigil kevadel suurvesi toas. Läksid vahel mõne juurde kala otsima, siis sõitsid paadiga kõmmdi kohe treppi, ketiga paat sinna kinni. Allpool Tartut ka, kes seal elasid, täpselt sama lugu. Ja põrand kinnitati puuga, et vesi seda üles ei kergitaks. Põrand oli tavaliselt liiva peale pandud, naeltega kinni löödud ei olnud.

Siis üks kalamees rääkis ka, et ahju kütta ei saa, ahjus on vesi. Ainult pliidi all ei ole vett, seal saab tuld teha. Saunaahi pidi päris vee sees olema. Nii vahel juhtuski, et havinolk oli toas.

 

Kui suur kalamees sa ise oled olnud? Ning milliseid kalu püüdnud?

 

Mina olen kolm aastat ametlikult kalamees olnud, ülejäänud siis mitteametlikult. Olen püüdnud kõiki kalu, mis siin Emajões on olnud. Ka tõugjas ja turb. Turbi oli väga palju vanasti ja püüti teda sügisel. Põhjaõnge viskasid sisse, sööt otsa ja oli sul otsas hommikul. Turva lemmiktoit pidavat olema hiireliha. Mina ei ole hiirega proovinud. Õngega sai püütud veel ahvenat, särge ja viidikat. Vanasti oli viidikat palju. Ilusa ilmaga oli veepind paksult täis. Seda nüüd enam ei näe. Kui poisike olin, siis meil oli selline kass, kes vett ei kartnud. Tema oli väga osav viidikaid püüdma.

 

Lutsu sai ka püütud ja ikke põhjaõngega sügisel Emajõe peal. Luts on olnud mul kõige suurem kuskil 9 kilo. Säga pole otsa saanud, pole üldse näinudki. Kõige suurem püütud kala on haug  – oli üle 16 kilo. Püüdsin spinninguga.

 

Kas jõhvikal ka käisid? Siinkandis on see nagu pool-kohustuslik.

 

Jõhvikal sai käidud küll. Ka sel hooajal käisin ära. Kolm tundi olin seal ja viis liitrit korjasin. Vanasti sai jõhvikat ikka rohkem korjatud. Lapsed olid. Paar-kolm korda käisin ja korjasin siis pool seljakotitäit ning rohkem korraga.

 

Karussaares oli marjanaistel jõhvikaladu. Toimetasid seal vanas majas. Sooja ei saanud nad muud moodi kui pandi pada kive täis. See aeti väljas tule peal kuumaks ning viidi tuppa. Pada siis õhkas natuke sooja sisse. Laudas oli neil oma toiduvaru seal - tangud ja soolad rivis. Paadiga viidi suurt kraavi pidi jõhvikasaak Pedja äärde välja. Siis ei olnud seljaga kandmist.

 

Naela tammik, on sul temaga ka mingeid mälestusi?

 

Minul ei ole, aga seal olevat kunagi olnud vana Lehola Lembitu sõjaväe talvituspaik. Ja midagi on seal nagu kaevatud ka. Tammikut olevat juba Eesti ajal tahetud looduskaitse alla võtta. Oleks nagu vana hiiekoht. Aga täpsemaid andmeid selle asja kohta kahjuks pole. Veel olevat vanasti Viljandi linna varandus seal ühe tamme alla maetud. Eks siis kuld või midagi. Aga kus see tamm on, seda keegi ju ei tea.

 

***

 

Kui lahkuma asutame, siis ütleb lahke taat meid uksest välja saates, et võib veelgi rääkida. Kõik ei tule ju kohe meelde. Ja ulatab meile suure purgitäie värsket vahtramahla kaasa.

Olgu selle Naela tammikusse peidetud Viljandi linna varandusega kuidas on... Suurim varandus on ikkagi Alam-Pedja ise. Ja üheks osaks sellest varandusest on need üksikud inimesed, kes on siin kasvanud ja elanud loodusega kooskõlas.

 

Mikako talu tollase rentniku Jüri kartulitalgud. Pilt on tehtud enne 1915 a. Hiljem ostis Valdori vanaisa talukoha endale. Piltnik August Pooli.

 

Lõhmuse silla ehitus. Sillameistritest on elus veel vaid Valdor, keda näeme pildi paremal servas.

 

Looduskalendris ilmuvaid Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.