looduskalender.ee

 

Oleme tulnud Sellisaarele, et otsida saabuva kevade esimesi märke. Selli on tuhandete mändide pärusmaa: liivastel aladel sirguvad siin valgusküllased palumännikud, madalal sooservades aga sookailulõhnalised rabamännikud. Muiste on olnud see paik Suur-Võrtsjärve saar. Nüüd siis soosaar, mille põhjakaare randadelt avanevad avarad vaated Sillaotsa soole ja Heinamaasoole, lõunakaares aga Laanepera soole ja Torisoole.

 

Palumänniku metsatee on metssigade poolt korralikult kobestatud

 

Selli talukoha juurest retke alustades kuuleme heledat kilkamist. Kõrgetooniline ja vali helirida kuulub musträhnile, kes on siinse paiga tunnuslind. Peagi selgub, et häälitsejaid on kogunisti kaks, kusjuures üks neist ei viibiks justkui õiges metsas: igatahes katkeb valjuhäälne melu  sedamaid, kui üks rähnidest naabermännikusse lendab.

Sihvakad männid seisavad harvaesinevas tuulevaikuses. Teiste hulgas leidub siin mõni krokodillimustrilise korbaga männihiiglane, kel vanust mitmeid ja mitmeid inimpõlvi.

 

Vana mänd Selli talu lähedal

 

Päike paistab, kuvades männiku samblavaibale pikki varje. Musträhnid on endid meie silmade ja kõrvade eest hoolikalt peitnud ning saabunud vaikust katkestavad vaid kõrgetes puulatvades tegutsevad siisikesed. Metsavaikuses on erilist värskust ning tasast ootusärevust.

Lahkuva talve väsinud jäänukid on end männiku varjulisematesse paikadesse peitnud. Põdrad on  viimastele lumeriismetele oma kohalviibimisest märke jätnud. Neist märkidest kumaks justkui põtrade seisukoht talvisest ajast üldse...

 

Põdrapabulad lumel

 

Ühelt lumelaigult leiame ka esimese kevadekuulutaja. Pohla- ja mustikavarte all lebab vaarikakedriku röövik. Külmast kohmetunud karvasel loomakesel on sedakorda jõud raugenud. Ent küllap ta päikeselt soojalisa saades siit peagi edasi liigub. Eemal mätaste vahel punab mõni üksik talvitunud pohlamari.

 

Pohla ja mustika all lumel on vaarikakedriku röövik

 

Õhtu saabumisest teatab taas musträhn. Kuid tema seekordne elavnemine jääb põgusaks. Ka suur-kirjurähn, kes sepikojas vaikselt käbisid toksis, on oma päevatöö lõpetanud. Veel enne päikeseloojangut ning kuutõusu saabub kerge tuulehoog, mis puhub männiladvad kohisema. See on pehme sõbralikult embav kohin!

 

Ilma elumajata Selli talu õu kiirgab kurbust, ent samas leidub siin salapärast soojust – vahest sedasama, mis noil aegadel, mil talu viimane peremees Elmar siin toimetas, kui siinsel õuel lapsed kiikusid ja vana grammofon mängis...

 

Selli talu endise elumaja asukoht. Talu rajas Mihkel Sell 1660ndatel aastatel, kes sai siia maatüki tänutäheks kroonus teenimisele. Selli talu oli esimene 13 majapidamisega Sooküla ajaloos.

 

Peale päikese loojumist kohtame lõpuks ka seda tegelast, kelle olemasolule viitasid päeval leitud arvukad pabulad.

 

Põder soolakul

 

Rohkem pilte: LINK

 

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.