looduskalender.ee

 

Ilmateade lubab lund. Esimese lume kinnipüüdmine metsade vahel on omaette võluv ettevõtmine. Sean hommikul päiksetõusul sammud tuttavale rajale Alam - Pedja kaitsealal suunaga Rehesaare poole. On sügiseselt vaikne. Kuulan hoolega, kas ometi keegi ka häält teeb. Vaid üks solvunud ronk kronksatab korraks kui juhtun puu, mille oksal ta tukub, alt läbi minema. Paar toimekat salutihast ja ongi kogu mu saak. Seisatan ja kuulan – vaid tuulesahin rabamändide ladvus ja vaikne vihmakrõbin kapuutsile. Ilm on küll karge, aga lund ma täna ei saa, see on selge – õhus pole ei lumelõhna ega lumesaju ette käivat jäist hingust. Ainult vaikne vihm.

Rehesaare võtab mind vastu sügiseselt tõsiselt oma suurte vanade kuuskede ja peaaegu ürgsete õunapuudega – märgid vanast metsatalu kohast. Vaatamata sellele, et vana maja ei ole enam, on paik ärganud uuele elule, aga see on juba hoopis teine lugu. Minu esimene käik Rehesaarde oli teistsugune.

 

Vana õunapuu Rehessaare talukohas

 

Oli sügis, september 1982. Käisime juba mitmendat tundi metsaradu ja ma ei väsinud imestamast. Trügisime läbi lodu, jõudsime kõrgete mändidega avarasse mustikametsa, kus kasvas ka see, mida seekord otsima tulime - roosa mustikas. Siis veel natuke vesist metsa ja ühtäkki olime kõrgel kitsal seljandikul keset avarat lagedat raba. Kuhu ma ometi sattunud olen? Mu kaaslane, Einar, tegi vaid kaval - ükskõikse näo … Veel paar tundi matkamist üle raba, siis veel lodu ja veel  rapikuid. Mõnel metsalagendikul oli aimata ammuseid inimese elamise ja toimetamise jälgi. Kuidas ometi oli võimalik sellises metsikuses elada? Terve päev matkasime mööda uskumatult vaheldusrikast maastikku.

 

Lobudik ehk nüüdseks hävinenud Rehessaare talumaja 1982. aastal. Einar Tammuri foto.

 

Õhtuks jõudsime metsataluni, mille nime teadis Einar olevat Rehessaare. Olime leidnud imedemaa, kus elasid kõik eesti kotkad, metsised, hundid ja karud. Nagu sellest oleks olnud veel vähe! Kohe siinsamas olid Pedja ja Umbusi käänulised sängid, tohutud avarused Emajõe kallastel, vanajõgede salakäänakud, luhad, lammid, uhked tammikud Pedja ja Pede jõe kallastel.

Sel sügispäeval ei teadnud ma veel, et Rehessaarest saab meie „metsakodu“, hellitusnimega Lobudik ja et Lobudik kasvatab üles terve „kamba“ tublisid biolooge: Einar Tammur, Urmas Sellis, Arne Ader, Asko Lõhmus on esimesed meenuvad. Et see kõrge seljandik kannab nime Suur Peenar, et selle hämmastust tekitanud metsa nimi on Võiviku, et igal soosaarekesel ja lagedal väljal on nimi, ja et me kaotasime endid lootusetult sellele metsikule ja puutumatule maale. Meist keegi ei teadnud, et idanema oli hakanud mõte uuest ja ainulaadsest  looduskaitsealast. Aga kindel on, et seoste ahel, mis viis rohkem kui 10 aastat hiljem Alam - Pedja kaitseala loomiseni, oli loodud ja avatud.