looduskalender.ee

 

Rasvatihase-isandad

 

 

Ilmataat vesistab sel aastal taas oma nina õige pikalt. Ja kuigi poolele Eestile saatis Pakane lumevalgust juba selle nädala alguses, siis kipub tasapisi jälle sinnapoole, kus saame jõululaupäeval metsa kukeseenepraadi otsima minna. Tõsi, korjatud kukeseened on sama vesised ja vintsked, kui Ilmataadi nina.

Ainsam, kes akna taga jõulutunnet püüab luua on koputav rasvatihane. Tema kõhuke on ikka tühi, kuigi sellel pika ja ainult üksikute pakasepäevaga sügisel kipuvad putukadki veel ringi lendama.

 

Rasvatihasest ma seekord rääkida tahangi. Mitte seepärast, et ta järgmise aasta lind on. Vaid et ta oli mu isa, kel sel neljapäeval 83-sünniaastapäev oli, lemmiklind ja uurimisobjekt.

 

Just sellistel talvehommikutel üle neljakümne aasta tagasi ärkasin ma köögist magamistuppa siugleva päevalilleõli lõhna peale. Oli selge, et isa oli oma lemmikutele jälle toitu valmistamas. Selleks praadis ta päevalilleõlis eelmisest nädalast ülejäänud saiakontse ja kaerahelbeid ning surus need kümnetesse konservikarpidesse, et neid siis jahtunult metsa linnutoidulaudadele viia.

 

Rasvatihased

 

Veel olid leiutamata tihaste rasvapallid, poes ei müüdud lindude toidusegusid. Veel ei toidetud linde päevalilleseemnetega, mis tihastele otsekui narkootikum on.

 

Isa elutööks võibki lugeda rasvatihaste uurimist. Ta käivitas tihaste uurimise nii laiaulatuslikult, et Pärnumaa metsades oli selleks üleval 14 tuhat pesakasti, milles kõik tihasepojad rõngastati, pesalt püüti ka vanalinnud. Selle operatsioon “Paruse” – jah, tollal nimetati uurimisprojekte operatsioonideks ja nimi Parus tähendab ladina keeles tihast - käigus saadi paika pikad tihaste perelood ja suguvõsad. Lisaks sellele uuriti ka rasvatihaste rännet.

 

Küllap see ongi rasvatihase juures kõige imelikum, et seda lindu õpetatakse meile juba kooli loodusloo tunnis kui veendunud paigalindu, kes meie aias ikka ja alati alles on, samal ajal kui ülejäänud laululinnud Egiptimaale põrutavad.

 

Mu vend Enn Vilbaste, kes rasvatihase rändamise kohta oma ülikooli diplomitöö kaitses, ütleb, et operatsioon Paruse tihasesuguvõsa kõige rännulembelisemad rasvatihased käisid talviti isegi Prantsusmaal Eiffeli torni vaatamas, mingi asi polnud neil üle 500 kilomeetriseid matku ette võtta.

 

Ja rännuteele asusid just metsasügavuses sirgunud tihased. Linnatihased, kus ka pesakonnas poegi vähem, ei viitsi aga üldse turismireise ette võtta.

 

Nad loovad mõnusa linnagängi koos meile talveks põhjapoolt tulevate tihastega ja võivad oma koduaias kevade ära oodata.

 

Kevad tuleb rasvatihaste jaoks üsna vara. Nii nagu talve selgroog saab murtud, hakkavad 20ndal või 21sel jaanuaril tihased laulma. Sitsikleidi hooaja algusest hõisatakse tulevase pesa lähedal tervelt kolm kuud, enne aprilli lõppu ei hakata tegelikult veel pesaelu elama. Aga pesakastid tasub puhtaks lüüa juba kohe peale talvekülmasid. Sest pesakaste tihased ise ei puhasta ja igasuguste söödikute arv tõuseb kevadeks pesas juba nii suureks, et see ei laseks kasvada elurõõmsatel tihasebeebidel.

 

Vend Enn soovitas mul veel rääkida kindlasti sellest, et just sellisel ajal nagu praegu, ei maga tihased õues oksa peal, nagu lapsed seda armastavad joonistada, ka ei kuku nad pakasega öösel magades oksalt jala peal külmununa maha. Nad lihtsalt teevad endale talvepesa, kus öösel magamas käivad. On see siis suvistes pesakastides, või soojas korstnas, kust nad tulevad hommikul toidulauale mustaks määrdunud tondina või punaste põskedega emandatena kusagilt roostes torust.

 

Vaata videot: mis kõik meie eest varjule jääb ehk kuidas rasvatihase öömajale jääb: LINK

 

Ja rasvatihane ei ole juhanliivilikult kurgu alt valge, vaid valged on tema põsed.

 

Kurgualune ja kõhualune on kollased, mida kollasemad, seda väekama ja elujõulisema tihasega on tegemist. Kõhualune lai must triip aitab ära tunda isase, mõnel emasel on see vaid peenike must, justkui naiste kulmutriibuke.

 

Kõige ilusamad on rasvatihase silmad, need on säravsöised mustad silmakesed, millega ta suudab aknale koputades sulle hetkega edasi anda oma sõnumi – “Pane mulle ometi palun süüa”. Justnimelt “palun”, sest see suhe on kahepoolne - andja ja võtja suhe, millest võidame ikkagi mõlemad.

 

Siiski. Olen oma elus pidanud rasvatihaseid ka rõngastama ja seetõttu neid ka peos hoidma. On kummaline tunda peos väikest südamekest tukslemas. See lööb su peos nii kiiresti ja tugevalt nagu tahaks linnukese seest välja karata. Ja ükskõik, kui mitmendat korda te sedasama tihast püüate, ta kardab ikkagi, sama peksleva südamega.

 

Ajal, kui meie ainsaks eesmärgiks pole jahtida endale toitu, võiksime mõelda asjadele, mis muudakse seda ürghirmu, mis ei paneks meie kõrval elavaid linde ja loomi südamevärinal pagema. Vaid annaks neile uue sõnumi – me oleme sõbrad.