Mäger - Meles Meles
Aasta looma valimise traditsioon ei ole olnud pikk. Esimene katse valida aasta loom ulatub üheksa aasta taha, kui 2007. aastal pidi saama just mägrast selle tiitli kandja. Väärt mõte jäi soiku ning lootus mägra elust-olust põhjalikumat kajastust saada päädis siiski vaid võimalusega osta poest õlut nimega “Mäger”.
Aasta looma hakati valima alates 2013. Esimeseks aasta looma reas sai hall hunt, 2014. aastal viiger ning läinud aastal metssiga. Hea koostöö tulemusena lõunanaabritega valiti möödunud aastal ka Lätis aasta loomaks metssiga ja nüüd mäger. Ehk kujunebki sellest palju aastaid kestev rahvusvaheline traditsioon. Mägra aastal on ka fotovõistluse “Vereta jaht” jahiloomaks valitud aasta loom.
Mägrale on iseloomulik pikkade küünistega jälg. Sarnaselt teistele kärplastele võib jäljes näha viite varvast. Autor: Tiit Hunt (nii talvine kui suvine jälg)
Mägra aastaring
Mägra aastaring algab taliuinakuga urus paiknevas sambla, lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talve jooksul käib loom mõned korrad uru ees värsket õhku hingamas, kuid ärkamine ja pikemad jalutuskäigud urust eemale võetakse korraliku talve puhul ette alles märtsis. Möödunud aasta soe talv tõi üllatuslikult juba jaanuari viimasel päeval mägra oma urust poole kilomeetri kaugusel oleva hirvekaamera ette. Kevadeks on loom kulutanud kogu talvise rasvavaru ja kaotanud mitmed kilogrammid kehakaalust.
Märtsis-aprilli algul sünnivad mägramajas 2-6 pimedat poega, kes saavad nägijaks kuu möödudes. Aega kulub veel ligi kuu, kuni titekarvas pojad uru ees end näitavad.
Aprillis võtavad mägrad ette suurpuhastuse, vana pesamaterjal veeretatakse selg ees pesast välja ja samal moel tuuakse uus parasiitidest puhas pesavooder. Urusüsteemi laiendamiseks kaevatakse välja pinnast. Pesamaterjali vahetab usin loom suve jooksul mitmeid kordi.
Paaritumisaeg võib alata juba aprillis ja võib toimuda veel ka septembris. Loote arengus on seisakuaeg ehk latentsusperiood, mis tähendab et loote areng toimub sobival ajal, et pojad saaksid sündida alati õigel ajal – kevadel. Tegelik tiinus kestab seitse nädalat.
Sügis on mäkradele nuumamise aeg, et saaks naha alla piisava rasvavaru, millega kevadeni toime tulla. Siis võib kõigesööjat mäkra näha ka kaerapõllus vilja lätsutamas. Vihmaussid, putukad, konnad, roomajad, seened, marjad, juurikad jm söögiks kõlbulik, kes just kiiresti eest ära ei jookse, aitavad mägral kasvatada talveks paksu rasvakihti. Suure kärplase kehakaal võib sügisel küündida 25 kilogrammini.
Sügisel on kutsikad võimelised omaette elama, kuid jäävad siiski sünniurgu ema juurde ka talveks ning alles järgmisel kevadel alustavad iseseisvat elu. Noored mägrad kas lahkuvad sünnikodust ja otsivad endale sobiliku elupaiga kuskil mujal liigendatud maastikul või suurema linnaku puhul asustavad selle servaaladel olevad vabad urud. Suurtes mägralinnades võivad kaasüürnikeks olla ka rebased ja kährikud.
Esimesed järglased saavad mägrad kahe aasta vanuselt ning kutsikad sünnivad üle aasta – nagu karulgi.
Mägra looduslikeks vaenlasteks on hunt ja ilves, kes võivad urgude juures kaua ja kannatlikult saaki varitseda nii suvel kui ka talvel. Saaremaal elavate mäkrade suure arvukuse (olemasolu) üheks põhjuseks võibki olla hundi ja ilvese vähene esindatus.
Kuni 1960. aastani, mil asustati mägrad Saaremaale, ei leidunud seda loomaliiki ühelgi Eesti saarel. Tänapäeval on nad levinud Mandri-Eestis ja saartest vaid Saaremaal.
Keegi ei tea veel täpselt, palju mäkrasid Eestis kokku elab – on aga teada, et rohkem kui kolmveerand kogu Eesti mäkradest kütitakse Saaremaal. Viimasel kolmel jahiaastal on mäkrasid Eestis kütitud 200 ringis. Mägra asurkonna seisundi muutuste ja arvukuse välja selgitamiseks käivitub seireandmete kogumine sellel aastal. Seire alustamiseks Mandri-Eestis on Keskkonnaagentuur juba kaardistanud 360 mägralinnakut.
Mägrapaar ja nende urud Saaremaal asuva mägrakaamera ees.
Emamäger ja isamäger
Sügiseks on mägrad varunud naha alla priske rasvakihi, kaaludes keskmiselt 12-14 kg. Mägra levikuala põhjapiiril, kus on karmimad talved, varuvad loomad raske aja üle elamiseks rohkem rasva. Siis on emasloomad isastest suuremad ja ka raskemad. Põgusal pilgul on meie metsade mägrapaaridel suuruse järgi raske vahet teha. Välimuses puuduvad selged erinevused, vanematel isasmäkradel võib paista pea laiem ja lapikum ning saba pisut kitsam ja hõredam kui emasloomadel.
Kuidas metsashulkuja mägralinna leiab?
Tihedatest ja pimedatest lodukuusikutest mägramaja ei leia. Kus näeb sarapuu põõsaid, haabasid, kaski, üksikuid kuuski veidi lainjas maastikus – sellisest paigast võiks mägralinna otsida. Kui metsas hulkuja silmab pinnases üksikuid kümmekonna sentimeetri sügavusi üsna ümaraid kraabitud augukesi, võib see olla märk mägra tegevusjäljest. Kui sellise augu põhja on lisatud ekskrement, siis võiks seda nimetada mägra peldikuks või tema territooriumi piirimärgiks. Mägralinn ei pruugi asuda suure künka sees, uruavad võivad paikneda varjatult enamasti vaarikate, nõgeste või kilpjalgade varjus ka õrnalt kummis lauskmaal. Saaremaal võib sageli näha mägralinnu kraavide kallastel.
Linnakuni juhatavad juba sissetallatud rajad. Uru ette kuhjatud kõrge sügava vaoga liiva- või mullahunnik ja väga pikkade küünistega käpajäljed tunnistavad, et siin elab mäger.
Mäger. Autor: Tarmo Mikussaar
Mägra arvukus
Mägra aruvukuse usaldusväärset hindamist Eestis pole läbi viidud ning praegusel ajal puudub vajalike meetodide rakendamiseks ka kohapealne võimalus, mistõttu arvukust praegu välja öelda ei saa. Ainult nii palju, et mäkrasid elab Eestimaal erinevate ekspertide hinnangul suurusjärgus 3000-4000. Täpsema arvukuse teadmise järgi puudub ka otsene vajadus (peale uudishimu).Kindlamalt saab väita vaid seda, et arvukuse kasvutendents on jahimeeste hinnangul viimastel aastatel positiivne - mäkrasid tuleb juurde.
