Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Foto VikipeediA
Suvel on mul kombeks üks korralik suitsusauna koristus ette võtta. Sest liigne nõgi, tolm ja ämblikuvõrgud võivad ootamatust sädemest süttida. Õnneks on meil maal selline suitsusaun, mille keris on nii hästi ja õige kõrgusega ehitatud, et iial ei tule keegi nõgise tagumikuga välja ja akentki on vaja pesta vaid seesama kord aastas. Aga ülemistel palkidel on nõge üksjagu. Saun on üle saja aasta vana ja seetõttu käib palkide musta kuue all salajane elu. Pealtnäha polegi midagi näha, aga just sellesama saunakoristamise ajal näen saunas ringi lendamas “pika sabaga tegelasi”. Käguvaablasi.
Käguvaablased näevad välja nagu pisikesed mustad kiilid või väga nirud herilased, kellel taga pikk “saba”, see on sageli pikem kui kogu putuka kere ja tegelikult on see hoopis muneti. Selle pika munetiga lendab käguvaablane otsides seni ringi, kuni leiab ohvri kelle sisse muneda.
Putukateadlane Urmas Tartes ütleb, et küllap ta sealt palgi seest mingeid siklase vastseid otsib ja aegajalt seinale maandudes tunnetab ta oma ülitundlike jalgadega seina sees ka vastse vaikset liikumist, puurib muneti sügavale palgiseina ja muneb munad ohvri kehasse. Kus need koorudes siis oma ohvri keha seestpoolt sööma hakkavad.
Omajagu jõhker tundub see teguviis ja Darvin olla koguni öelnud, et selle putuka käitumise tõttu kahtleb ta isegi oma evolutsiooniteoorias.
Käguvaablasi ehk käguvamplasi on maailmas üle 60 000 liigi, igaühel neist oma kombed ja ohvriloomad.
Ja kuigi inimestele tundub selline parasiit äärmiselt jõhkrana, küllap hirmust olla ka ise ükskord ohvriloom, on neist pisikestest “pika sabaga” kiletiivalistest kasu.
Nad on minu sauna kaitsevaimud, kes hoiavad saunaseinad veel saja aasta jooksul püsti ja tervena.
Nii hoiangi ma suvel saunaust suvepäevadel lahti. Et saunatohtrid saaks minna ja oma jalakestega sauna südamerütme kuulata ja vajadusel ka saunaseina rohtu süstida.
