Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Suur robirohi ( www.loodusemees.ee )
Kuivadel heinamaadel on praegu huvitav jalutada, neis on valla pääsenud selline elurikkus ja õitemeri, et lausa lust on seal lastega kõndida ja mängida.
Ja kui ritsikasirin hetkeks vaikib, siis kuuleme oma jalaastude saateks imepisikeste kuljuste kõlinat.
Rohu sees on varre otsas kollakad näpuotsa suurused aisakellad reas. Ja nende vastu puutumisel nad otsekui helisevad. Või siis meenutab see hääl krobisemist või robinat.
Saaremaa robirohi. Foto VikipeediA
Ja robirohi see ongi. Robirohu nime on meist kuulnud vist igaüks, sest kooliajal tuli pähe õppida see keerukõlaline nimi – saaremaa robirohi ja seda kui Eestile ainuomast liiki koolitundides üles öelda.
Väike robirohi ( www.loodusemees.ee )
Nimi ei ununenud ja nii see meil peas ongi. Aga kas teate, et lisaks sellele erilisele, on Eestis veel kaks liiki robirohtusid ja võib öelda, et oma maailmaharuldusest suguvenna kõrval on nad üsna tavalised. Aga enamasti on nad juba teiste taimede õitsemise ajal ära õitsenud ja muutunud kollaseks krobisevaks kuivikuks. Ja kasvavad nad just sellistes paikadest, kus mõnus kõrreliste juurtest endale toitu välja imeda. Ta ongi poolparasiit, kes üsna kiiresti oma naabrid välja kurnab ning ainukesena õilmitsema jääb.
Aga vanasti ei andnud lapsed talle asu, sest kollasest kahehuulelisest õiest imesid nemad välja magusat õienestet. Seda on robirohul tolmeldajate meelitamiseks palju.
Vanemal ajal, kui taimekaitsemürke ei kasutatud, siis puges ta ka rukkipõllu sisse ning tema seemned värvisid küpsetatud leiva mustaks. Seetõttu ei olnud ta väga armastatud taim. Ei maitse ta ka loomadele.
Aga ta on hea rohi külmavarestele, kuivatatud robirohtu võib panna mee sisse ja hõõruda sellega käsi ja jalgu, siis ei karda need külma. Ja tema tee aitavat “kassiahastuse” vastu, esmaspäeviti olevat hea juua selleks tühja kõhuga robiheina keedist.
