Soo-neiuvaip Epipactis palustris
Soo-neiuvaip on ühe huvitavama õieehitusega meie neiuvaipade seast. Pilkupüüdvalt kauni, pitsilise serva ja kandva valge huulega, mida nimetatakse tolmeldajate „lennuväljaks“. Õied koonduvad veidi ühepoolsesse hõredasse õisikusse. Teised õiekattelehed on lillakas- või pruunikaspunased, üleminekuga rohekatele toonidele. Aga esineb ka taimi, millel punakas toon puudub, kui huule jalamil olev triibutus välja arvata. Taime lehed on süstjad ja tipu suunas teravnevad, kuid alusel siiski üsna laiad kuni viis sentimeetrit. Taime kõrgus jääb enamasti poole meetri kanti, kuid võivad harva sobivas kasvukohas sirguda pea meetristeks.
Esimesed soo-neiuvaibad puhkesid õide juunikuu lõpus ja õitseaeg kestab augusti alguseni.
Peamisteks kasvukohtadeks lubjarikkad madalsood, allikasood, õõtsikud, loo- ja rannaniidud, aga soo-neiuvaipa leidub ka inimtekkelistes kasvukohtades, milleks võivad olla mõned karjäärialad, aga samuti kraaviperved, seega niiskemad kasvukohad. Soo-neiuvaipa leidub üle Eesti, tuleb vaid sobivad kasvukohad praegusel ajal üle vaadata.
Soo-neiuvaip. Saarnaki laid
Päris harva, aga vahel võivad soo-neiuvaibad katta kasvukohtades päris mitut ruutmeetrit maapinda. „Neiuvaiba“ eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et risoomse taimena on moodustunud tihedaid maapinda katvaid kogumikke, mis vaipa meenutavad.
1936. aasta Eesti esimese looduskaitseseadusega võeti kaitse alla kaheksa käpaliseliiki. 1983. aastast kuuluvad looduskaitse alla kõik meie kolmkümmend viis orhideed.
