Harilik soolikarohi Tanacetum vulgare
Meie loodusesse jõudis harilik soolikarohi jääaja järgselt, aga taim pärineb steppidest.
Metsade areng tõrjus stepitaime lagedamatele aladele ja rannikule sest
stepitaimed taluvad ka soolakamat keskkonda. Õitsejaid kohtame nii mererannikul, kui kuivadel kruusateede veertel, aga soolikarohu kogumid ilmestavad ka põlluveeri.
Soolikarohu varred sirguvad kuni meetriseks ja varre tipul paikneb lame, kännasjas õisik, mis arvukate kuldkollaste väikeste putkõitega korvõisikus. Taime lehed meenutavad sulgjagust sõnajalga ehk suured lehed on paarissulgjad, millel umbes kaksteist saagjat hõlma.
Tegu on mitmeaastase vegetatiivselt paljuneva taimega, kellel tugev risoom, millel paiknevad lühikesed võsundid. Seetõttu võib taim aja jooksul moodustada päris suuri kogumeid.
Näppude vahel taime muljudes tunneme aromaatset kampri aroomi, mis aastakümnete eest „haigetoa“ lõhna meenutab, aga tänapäeval enam soolikarohtu ravimtaimena kasutada ei soovitata.
