Kiivitaja Vanellus vanellus
Kiivitajate sügisränne algas juba juulikuu lõpupäevil ja põhirände lõppu arvestatakse oktoobri algusega. Kuid kiivitajad näeme veel kõikjal ja soojade sügisilmade korral lahkuvad nad meie põldudelt, karjamaadelt ja niiskematelt maastikelt veekogude randadest novembris, aga sooja hilissügise korral alles detsembris. Isegi praegusel ajal võime vahel kohata kuni tuhandepealisi kiivitajate seltsinguid.
Rändeparved toituvad küntud põldudel ja sellele kulub lindudel umbes kolmandik päevast, teisisõnu kuni neli tundi. Otsitakse putukate vastseid, röövikuid, ämlikulaadseid ehk selgrootuid, aga vähemal määral ka taimede seemneid. Põllupidajatele selline kiivitajate tegevus muidugi meeldib.
Kiivitajate seltsing laskub põllule ja hajub laiali, kus iga lind kontrollib nn oma maaala põhjalikult läbi. Kui mõni samm on astutud, peatutakse ja õnnestumise korral haaratakse saak ning sibatakse järgmisele kohale, kus kõik kordub…
Kiivitaja
Vihmahallis ja halva valgusega sügismaastikus paistavad kiivitajad musta-valgekirjud, kuid tegelikult on nende seljasulestik sinakasroheline ja sabaalune roostepruun. Isas- ja emaslinnu sulestikud on sarnased, ainult emaslinnu peatutt paistab lühemana.
Kimbutajatest kiivitajatel sügisesel ajal puudust ei ole, aga isegi kiskjatele astutakse vapralt vastu.
Kui kiivitajate seltsingut vaatama jääda tõdeme, et tegu on äga heade lendajatega, kes suudavad õhus vaatamist väärivaid etendusi korraldada.
