Koduhiir ehk majahiir Mus musculus
Meil elutsevatest viieteistkümnest hiireliigist on koduhiired (nende elukohad jäävad rohkem inimasustuse lähikonda) ja kaelushiired jäävad nendeks kes elamusse tunginult inimestele meelehärmi valmistavad.
Ülejäänud hiireliigid elutsevad talvisel ajal oma tavalistes elupaikadesse ehk metsades ja põldudel ning vaid mõned üksikud nende hulgast võivad vahel harva hoonetesse eksida.
Koduhiir lõksus
Koduhiired suvitasid väljapool inimelamuid, aga nende läheduses - aedades, parkides, põldudel...
Enne sügisel hoonetesse tungimist toituti taimede ja teravilja seemnetest, otsiti viljapõllult putukaid ja nende vastseid. Veel tänavusel soojal oktoobrikuul kasutasid need närilised oma lihtsaid suveurge. Elutseti klannidena, milles üks vana isahiir, paar emahiirt ja suvega sündinud noorloomad. Kogu klanniga kaitseti oma eluala ehk territooriumi võõraste sissetungijate eest.
Koduhiire kasukas on „hiirehall“, mis selja poolt veidi tumedam, kui kõhualune. Keha pikkust seitse, kaheksa sentimeetrit, saba kuni kolmveerand kehapikkusest.
Koduhiirte uriin haiseb iseloomuliku ja tugeva nö hiire lõhnaga. Haistame nii uriini, kui muskusnäärmete lehka. Need väikesed närilised rikuvad ja närivad kõike, millele lähedale pääsevad.
Kui talvel poevad hoonesse lisaks koduhiirtele ka kaelushiired, siis peaks teadma, et erinevad hiireliigid kooselu ei talu. Suurem ja tugevam kaelushiir tõrjub koduhiire vahel isegi hoonetest välja.
Koduhiir nokamütsil
