Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Fotod Arne Ader
Toomingas
Mu aianurgas on üks toomepuu, ta on küll vaid mu käevarre jämedune, aga käin temaga igal hommikul rääkimas.
Ma ootan. Ootan tema õite puhkemist. Alles oli aeg, kus pungasoomuste vahelt viskusid välja esimesed rohelised lehekesed, kolm päeva tagasi hakkasid sellest leherosetist välja venima pikad õisikuvarred. Täna panin nina päris selle veel puhkemata õiekobara vastu ja lugesin. Lugesin ära. Mõne päeva pärast puhkevad mu toomingal 15-õielised valged õiekobarad.
Oh seda lõhnapidu, mis siis aeda saabub. Enamasti tirin ma tooli toominga alla ja naudin seda hetke.
Kuni toomingalt hakkab sadama valget õielund.
Andke andeks, kallid põhjaeestlased, see on tõesti midagi, mis lõunarahval on enamat – meil on varajasem kevad. Tänavu kindlasti tervelt kaks nädalat.
Aga lõhnapeost ei jää ju teiegi ilma. Paplivaigulõhn on üle tänavate. Pisikesed kaselehekesed saadavad peale värsket vihma ainuomast hõngu. Või need peenratulbidki, esimesed vaprad, kummarduge nende kohale, looduse ees peabki kummardama! Ja nuusutage. Sellist lõhna ei tunne te üheski lillepoes. See ongi olemas.
Ja ka pisikesel paiselehel on võrratu lõhn ja maja soojas servas puhkenud võilillel.
Ka peotäis musta mulda lõhnab ja mullused lehed, milles kanakooleid korjates sahistame. Ja vihm ja isegi meie rõõm, mis inimestelt üksteisele kiirgab, kannab lõhnapidu.
Aga Tartus käis vihm üle Toome ja nüüd on kevad Tartu peal... Tartu lõhnab õitsvatest vahtratest.
Siidisabad söövad vahtraõisi
