Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Foto Arne Ader
Rasvatihase poeg peale pesast väljalendu
Nädala alguses hõikas naaber Tiia Karelson mind hommikul oma aeda vaatama. Teate ju küll seda aednike suurt vajadust oma ilusaid õiekesi teistele esitleda.
Vaatasime siis uusi põnevaid iiriseid ja karvase äärega tulpe, jõudsime käiguga sillerdava sinise basseini äärde. Ja korraga ütles mulle Tiia, et üks linnuke on nende ventilatsiooniavasse pesa teinud. Ja muidugi kuulsin ma kohe seda tuttavat sidinat. Rasvatihase pesa ja ainuomane tihasepoegade näljakisa. Olen seda lapsepõlves kuulnud aastaid. Mu isa oli tihaseuurija ja neidsamu pisikesi sulekerasid käisime just sel ajal pesakastides rõngastamas.
Muidugi lõi mulle kadedusevihk südamesse, imestasingi, miks tänavu mu magamistoa aknaalune pesakast tühjaks jäi? Aga andsin endale aru, et olin sel talvel natuke lohakas linnutoitja ja nii need rasvatihased mu aiast naabrite juurde ära kolisid.
Kui tõele au anda, siis minu aias kipub laiutama ka harakapere ja võib olla igatsesid ka tihased uut ja moodsat kodu tavalise laudadest kokkuklopsitud kasti asemel. Tuba täisventilatsiooniga, toast kostva kauni klassikalise muusikaga ning küllap ka tänu pikale ja külmale kevadele ka lähedal paikneva päevalilleseemnetega puhvetiga.
Aga heanaaberlik konkurents ja kadedus on mind pannud juba mõtteid mõlgutama, kuidas tihaseseltskond järgmisel aastal jälle oma aeda saada. Ilmselt tuleb muretseda suurem toidulaud, rohkem sihvkasid ja panna üles talviseid ööbimiskaste.
Sest tihasepoegi ma igatsen. Need pisikesed kollase nokaäärega tegelased, kes isa-ema kannul mööda põõsaid ringi askeldavad. Puhvis kollase kõhualuse ja musta sulepahvakuga peas, kohati veel mõni udusulg pärissulgede seas. Paksud pontsakad poisid, mitte nii saledad ja vilkad nagu nende vanemad.
Ja nende pidev sidin. Olete seda kindlasti linnapuiestikes, aedades ja parkides kuulnud. Ja see esimene väljalend pesakastist, vahel on lennukaared veel nii lühikesed, et tuleb murule maandunud tegelane pesakasti tagasi kosuma saata. Aga nad on visad, hüppavad ikka ja jälle, sest putukanokatäie saab vanematelt ainult see, kes neile puude otsa järgneb. Putukapräänik töötab.
Aga mul on ka üks palve! Hoidke oma kassid kasvõi nädal aega toas, praegu on väga paljudel linnupoegadel esimesed lennuharjutused käimas.
